Topeltannus kammerlikku õnne

Interpreetide liidu kammerkontserdid – Olga Voronova (viiul), Leho Karin (tšello) ja Mati Mikalai (klaver) 12. märtsil Mustpeade majas ning Marcel Johannes Kits (tšello) ja Rasmus Andreas Raide (klaver) 20. märtsil Estonia kontserdisaalis.

Mustpeade majas kõlas kaks imposantset tsüklit. Esimest neist, Zoltán Kodály duot viiulile ja tšellole d-moll op. 7, ei esitata just ülearu tihti. Voronova ja Karin mängisid Kodály sügavasisulist teost ilma igasuguse välise paatoseta, muusikale anti võimalus rääkida iseenda eest ja see oli väga mõjuv. Instrumentide kõla sobis omavahel suurepäraselt ja mängijate koostöö oli orgaaniline. Mustpeade maja Valge saal on orkestrile kitsuke, aga väikekoosseisud mängivad selle ruumi edukalt täis ja mõjuvad suursuguselt. Akustika dikteeris muidugi ka seekord pausi mõne kulminatsiooni järele? või pikema fermaadi, et heli jõuaks kustuda ja uus muusikaline materjal alata, aga sellises kohalolemises peitubki elava esituse võlu.

Kava teises pooles Antonín Dvořáki klaveritrios nr 4 e-moll op. 90 (alapealkirjaga “Dumky”) lavale tulnud Mati Mikalai tõi endaga kaasa täiesti teistsuguse hingamise. Ansamblijuhi roll kandus hetkega pianistile, lisaks kaasnes ekstraannus temperamenti ja partnereid arvestavat tarkust. Dvořáki tekst on klaverimängijale küllaltki ebamugav, aga Mikalai sai sellega vaimustavalt hakkama. Mulle meeldis väga, et kuigi ansambel toimis suurepäraselt, jäi kogu teose vältel aimatavaks ka iga mängija iseloom – Voronova sünnipärane slaavilik tundlikkus, Karini filosoofiline läbitunnetatus ja Mikalai arukas strukturaalne mõistuslikkus. Dvořáki sisekaemuslikud mõtisklused ei olnud ehk just nii rõhutatult aeglased kui mõnes varem kuuldud versioonis, aga selle korvas täiesti kulminatsioonide kaasahaarav puhangulisus ja tulisus, mis pani kohati lausa ahhetama. Kava väärib taasesitamist, seda enam, et esmaspäeva õhtul oli kohale tulnud häbiväärselt vähe publikut.

Estonia kontserdisaalis esinenud Marcel Johannes Kits ja Rasmus Andreas Raide on noorema põlvkonna talendid, kes on praeguseks juba kaugele lennanud, kuid rõõmustavad oma energiast pulbitsevate etteastetega aeg-ajalt ka kodupublikut. Noorusest hoolimata ulatub duo koosmängu algus aastate taha ja seda on nende ühtsest hingamisest ka tunda. Kui Raide on klaveri taga pigem objektiivne ja partnerit toetav, siis Kits on läbinisti isikupärane solist, kelle avatud musitseerimine, personaalne sarm ja julge loomingulisus võidab hetkega iga kuulaja südame. Seekord olid kavas Beethoveni, Schnittke ja Prokofjevi sonaadid ning Arvo Pärdi “Fratres”. Esitus olid nauditav ja ansamblimäng suurepärane. Ükski tehniline võte polnud esinejatele liiga keeruline ega tempo liiga kiire (ehk vaid Beethoveni sonaadi teine osa muutus natuke “aja peale mängimiseks”). Prokofjevit olen eluaeg armastanud, Pärt on teadagi vastupandamatu, aga selle kontserdi lemmikuks kujunes endalegi ootamatult hoopis Schnittke sonaat. Alati on äärmiselt rahuldust pakkuv, kui interpreedid oskavad teost esitada nii, et avastad midagi uut ja senikogematut. Esimese osa pisut painajalik, teadmatust ja rahutust täis meeleolu juhatas meid teise osa Presto’sse, mis tekitas oma kandilisuse ja rõhutatud ekspressiivsusega kujutluspildi mingist lõputust sõjaväetööstuse mürast ja ei meenutanud kohati üldse muusikainstrumentide kõla. Kolmanda osa selge faktuur, kõnekad kujundid ja vaoshoitud pinge professionaalne valitsemine hoidsid publikut oma haardes kuni viimaste hääbuvate helideni. Hea, et järgnes vaheaeg, sest peale sellist esitust oli mõttepaus hädavajalik.

Soovimata üht kontserti teisega võrrelda, tekkis siiski tahtmatu mõte elu kulgemisest ja inimeste arenemisest. Noorem põlvkond, olgu ta kui meisterlik tahes, paelub eelkõige oma entusiasmi ja tulisusega, tuletades meile kõigile meelde oma unistusi. Küpses eas on pilk muutunud ja vaade sügavam, välistades igasuguse pea ees tulle tormamise. Kogemused üldistavad ja annavad elule perspektiivi. Hoolimata väikesest rahvaarvust on Eestil suur õnn, et meil on vapustavalt andekaid muusikuid igast põlvkonnast. Ja neid tuleb ehk pealegi, kui professionaalset kultuuri ka edaspidi toetatakse ning noorte erialast haridust rumalate poliitiliste otsustega ära ei rikuta.