_page-0001.jpg)
Muusikaajaloos on teoseid, mille esitamine tähendab kohalejõudmist. Kohalejõudmist rahvusvahelise muusikaelu vereringi, kohalejõudmist teoste ja teemade juurde, mis oma tekkest peale on suure kunstikogukonna meeli köitnud. Üks selliseid teoseid on Arnold Schönbergi “Kuu-Pierrot” (“Pierrot lunaire”, 1912). Komponeeritud kõigest paar aastat enne I ilmasõja puhkemist, väljendab “Kuu-Pierrot” peagi puruneva estetiseeritud, naudiskleva maailma meeleolusid. Siin on nii juugendlikke ornamente, ekspressionistlikku sarkasmi kui ka mänglevat androgüünsust – 21-st melodraamast koosnev tsükkel valmis näitlejanna Albertine Zehme tellimusel, kes teost Berliinis ka esmaesitas. Teda silmas pidades kirjutas Schönberg vokaalpartii liugleva “kõnelauluna”, Sprechgesang’ina. “Kuu-Pierrot’st” kujunes Schönbergi üks edukamaid teoseid, mida imetlesid muusikute eri põlvkonnad alates tema kaasaegsest Stravinskist ja lõpetades XX sajandi keskel Pierre Bouleziga, kelle Schönbergi vaimus loodud “Meistrita haamer” muutus omakorda klassikaks. Sprechgesang’i võisime äsja aga kuulda näiteks ka Märt-Matis Lille ooperis “Tulleminek”.
“Kuu-Pierrot” kõlas Eestis esmakordselt 1991 Vanemuises eesti keeles (Ülo Vilimaa lavastus) ja 1992 Pärnus saksa keeles Andrus Kallastu ettevõtmisel. Peamiselt tema ongi seni selle teose esituste eest seisnud. Nüüd aga haaras initsiatiivi EMTA noorte muusikute seltskond eesotsas eelmisel aastal doktorikraadi kaitsnud pianisti ja õppejõu Kristi Kapteniga: EMTA kammersaalis toimus 31. märtsil etendus “Sinine kuu”, kus pärast Schumanni laulu “Kuuvalge öö” (“Die Mondnacht”) ja Maria Kõrvitsa uue kauni tsükli “Seitse haikut” esiettekannet jõuti õhtu peateoseni, “Kuu-Pierrot’ni”. Kõigis neis soleeris sopran Ksenia Kuchukova.
Lavastaja ja kunstnik Madis Nurms oli EMTA kammersaalis loonud teatraalse ja müstilise õhkkonna. Kolmnurksel mänguplatsil olid mõned valged geomeetrilised objektid, laest rippusid kolmnurgad ja rombid, mis värvusid vastavalt lavastaja valgusrežiile (valgustus – Anton Kulagin). Tagaplaani videoprojektsioonil võbeles aeg-ajalt hallidesse pilvedesse mähitud Kuu, millel olid Kuchukova näojooned. Ainsana projitseeriti tagaseinale teksti eestikeelset tõlget üheteistkümnenda melodraama, “Punase missa” ajal, mis ilmselt sisaldas tõlgenduse üht keskset mõtet kunstnikust, kes luues rebib endast oma südame. (“Õnnistava žestiga näitab ta hirmunud hingedele nõretavpunast hostiat. Oma südant – veriste sõrmede vahel – õudsaks söömaajaks!”) Lavatiibadele olid paigutatud muusikud (Kristi Kapten, Theodor Sink, Anete Vinkel, Marten Altrov, Marie-Helen Aavakivi, Kristiina Sillak), kõigi efektsed kostüümid pärinesid Eesti moeloojate kappidest. Uljalt karakteerse nüansi lisasid daamide kuklasse tõstetud soengud (stilist Gerda Nurk). Nurmsil õnnestus suurepäraselt kõndimine eri ajastute servadel – XX sajandi kubismile ja juugendile osutavad kujundid ja värvid ning tänapäeva rafineeritud, mänguline moekunst, mida kõike ühendas mõiste “stilisatsioon”. Kuchukova laulis Schönbergi helitööd peast ja sai seetõttu laval vabamalt ringi liikuda, kuustatistide ja muusikutega suhelda ning kogu aeg olla kontaktis publikuga ning kahe statistiga (koreograafia Indrek Kornel). Kuchukova esituses kõlas tekst kujundirikkalt ja intensiivselt, paljude kõne- ja tämbrinüanssidega, lauljanna julges seejuures olla muusikas eksalteeritud – Schönbergi ekspressiivsus nõuab tavapärasest kõrgemat pingetasandit. Seda tajusid hästi ka muusikud, kelle mäng oli erk, teravate karakterite ja äärmusliku emotsionaalse skaalaga. Õhtu muusikaline juht Kristi Kapten oli teinud kõigi kõlanud teostega suurepärast, filigraanset tööd.
Kammersaal oli publikust tulvil (väärib märkimist ka EMTA kontserdi- ja etenduskeskuse tulemusrikas töö), kuulajate vastuvõtt väga soe ja entusiastlik. Nii õnnestunud lavastus- ja muusikalist tervikut peaks tingimata veel ette kandma. Etenduse lõpus näeme taustana kroonikakaadrit triibulises supelriietuses Schönbergist, kes koos lavastaja lisatud liblikaga meie silme eest uuesti kaob. Aga ta tuleb tagasi, sest Schönbergi “Kuu-Pierrot” on meile nüüd lõplikult kohale jõudnud.