Kasvagu, õitsku meie isamaa – kui ka ainult helides. Rudolf Tobias küsib ja vastab

Rudolf ja Louise Tobias 1904. aastal Peterburis. 

 

Aasta 1898, Peterburi. “Minu esimene kohtumine Rudolf Tobiasega toimus sel aastal. Ei või öelda, et see väga meeldiv oleks olnud. Kohtusime konservatooriumi garderoobis, kus Tobias ja Kapp vestlesid. Kapp tutvustas mind. Kuulasin nende kõnelust pealt, mis muidugi muusikalisi küsimusi sisaldas. Julgesin Tobiaselt pärida, kas ta vahel oma helitööde teemadena ka eesti viise kasutab. Tobias vaatas mulle kurjalt otsa ja käratas: “Dummer Junge!”. Pööras selja ja nii lõppeski meie esimene kohtumine. Pöörasin ka ümber ja kadusin.“

 

Mihkel Lüdig, “Mälestused”

 

Aasta 2018, Tallinn. See juhtus muusika- ja teatriakadeemia raamatukogus, õhtul, veidi enne sulgemist. Olin juba sättimas minekule, kui ühtäkki vaatan: Rudolf Tobias tuleb! Ei suutnud esialgu oma silmi uskuda. Viirastus! Siis aga vihises kainenenud peast noolena läbi mõte: pean tema käest tingimata midagi küsima. Enne veel, kui jõudsin sõnagi lausuda, haaras Tobias riiulist ühe köite ja surus mulle nina alla. “In puncto musicorum”, veerisin. “Mis sa, Dummkopf, ilmaaegu kimbutad nagu sfinks oma küsimustega! Ennäe, kõik minu artiklid on nad raamatuna välja andnud. Isegi kirjavahetust pole võõra silmapaari eest säästetud, vaid on pandud kogu ilmarahva jaoks väljanäitusele. Loe ja sulle vastatakse!” Pärast seda pole ma Tobiast enam kohanud. Artiklitest ja kirjadest vaatas aga mulle vastu allolev vestlus – sajanditagune, ent ometi mingil moel ajakohane.

 

Raskelt rõhub meie aega stagnatsioon. Mis on progress? Mis on modernsus? Esteetilised seisukohad ja arvamused selles küsimuses vohavad nagu sassikasvanud vääntaimed.

 

Rudolf Tobias: Progress ise seisneb orgaanilises edasiarenemises. Kõik õigesti ehitatu jääb igaveseks püsima. Vaid viltune või igerik ehitis lükatakse ümber. Reformaator ei ole revolutsionäär, küll aga langeb talle püha ülesanne kontrollida kunstirevolutsiooni kurssi, mis moe järeletegemise, virtuoositsemise ja diletantismi tõttu kõrvale kaldub.

 

 

Kuid kas me siis ikka ja alati peame taanduma de gustibus non est disputandum’i ees? Kas tõesti ei leidu siiski mingit absoluutse ilu mõistet, mingit täiuslikku mõõdupuud, eksimatut kriteeriumi?

 

Meil on ju oivalisi ja hoopiski mitte “tummi” õpetajaid, kes meie tegusid hindavad. Ärge õppige neilt ainult partituuride kaudu! Vana pärandi mõttelage nämmutamine on viljatu tegevus. Me ei suuda niikuinii sellele võrdset pakkuda. Aga sammuke nende vaimus korraks kursist kõrvale kaldudes – see on, mida meilt oodatakse. Just sellest seisukohast lähtudes tuleb ka kriitikul hinnata uut muusikas. Varsti oleksime nii kaugel, et meie muusika poleks muud kui vaid rafineeritud väljendusvahendite toretsev, kirev turg.

 

Mood haarab oma võimusesse just välispidise, eksimused ja maneerid, elust pakatav modernsus muutub halvas mõttes moodsaks. Järeleahvijad, järeletammujad, mugandujad ilmuvad välja, lusikad peos, et jäänuseid kokku kraapida. Mida kõike ei peeta tänapäeval modernseks? Pisut muusikalist aferistlikkust, veidi ülepakkumistuhinat ja seda kõike muidugi deviisi all: “progress, modernsus!”. Ikka see kippumine gigantsesse, imposantsesse, avamere laineharjale! Jõuame ehk peagi niikaugele, et viiulimängijaid orkestris enam tarvis ei olegi – küll elekter toimetab.

 

Teisest küljest vaadatuna pakub meie praegune muusikaelu üsna eemaletõukavat pilti.

 

See on rajatud vähem kunstitarbele kui tugevale äritegemisele. Kontsertide korraldajad sirutavad oma haarmeid kõigi ilmakaarte poole, mis saadavad terveid vagunitäisid frakkides virtuoose nii vanasse kui uude maailma. Meie ärimees jääb ikka skeptiliseks: “Kunst, kurss – üks kama kõik. On meie kunst midagi väärt, küll teda oleks siis igal pool ka taga nõutud ja honoreeritud. On ta aga tühi puru, või siis meil teda veel vaja toetada”.

 

Peaks kord see igavene hädaldamine kunstnike toetamisest ja võõrsil hukka minemisest lõppema. Meie ei või ometigi ahju taga vokki kedrata. Suguvennad lasevad meid lendu: “Las näidata kunstnikud võõrsil, et nad midagi väärt on! Kui siis teisel korda läheb leida, kuhu ta oma jalgu võib panna, siis kohe – las nüüd võõrad saksad aitavad; miks ta läks? Tulgu tagasi tööd tegema!”. Tuleb teine tagasi, siis pilkavad: “Noh, ime jäi tabamata!”. Ja meie sotsioloogid, meie natsionaalökonomistid lausuvad: “Maa on kitsas, jätkub paremal korral veel lüpsilehmadele, tööloomadele: kuhu kõiki söödikuid-kunstnikke mahutada?”.

 

Kunstiteose olemusele lähenemise analüütilised meetodid, muusikateoreetilised arutlused, stilistilised vaatlused ja muu selletaoline on nähtused, mis meie lööksõnade ja subjektiivse kriitika ajastul on sattunud väga halba kuulsusse ...

 

. ja on eriti kahetsusväärne, et seda mitte asjaarmastajate, muusika peamiste tarbijate juures, vaid ka enamiku kutseliste muusikute seas. Professionaalne interpreet hakkab haigutama juba esimese katse juures puudutada vestluses teoreetilisi probleeme, sellealane diskussioon aga ei tule üldse kõne alla. Otsekohe on tõrjeks valmis mõni sõnakõlks “hallist teooriast” oma mitme meelisvariatsiooniga. Virtuoos lihvib oma tehnikat, kuni läheb punaseks nagu vähk ja hakkab oimetuses nägema viirastusi, muuga teda aga, palun, ärgu tülitatagu. Igal juhul oleks vaja kainenemist, et mitte end täielikult kaotada udustesse fatamorgaanadesse selle kõige fantastilisema juures kõigist kunstidest. Ainult muusika tehnilist aparatuuri ja väljendusvahendeid põhjalikult tundes on võimalik kogu sellest koorukesest läbi tungida ivani, muusikateose olemuseni. Muusikaentusiast aga, ja sageli nüristunud professionaalgi ei pea enda vääriliseks neile niigi tuntud enfda teoseid analüüsima hakata.

 

Ja nüüd meie eesti publik ...

 

 

Kui heidame pilgu meie kuulaja publiku peale, siis leiame, et ta õieti ennast mitmesse liiki jaotab. On kõigepealt neid, kes ainult kõige lihtsamatest algoludest kokkuseatud tükkidest, lauludest aru saavad ja troosti otsivad. Pole suurem õnnetus: ka kõige lihtsama kuju peale võib kunstipitseri vajutada. Edasi on teine liik kuulajaid, niisugused, kes iga toote ees nagu tolliametnikud seisavad: “kas on kõik eesti laadi, kas ei juhtu mitte midagi salakaupa kaasas olema?”. Kõik garanteeritud Eesti! Eesti ained, eesti mehed, naised.

 

Ka leiame publikus mõnda, kes otse keerubi mõõgaga püha kunsti paradiisi ees vahti pidamas on. “Kunst on internatsionaalne, ka ei seisa tema väärtus mõnes tendentsis, vaid ainult oma jagude kooskõlas!”. Olge head, härrased, siin leiate kõige paremat kaupa saksa, vene, soome ja teiste turult, kõrge kunst! On teisi, kes kunsti nagu veini ta vanaduse, aastakäikude järele hindavad nagu hobust hammaste arvu järele. Leiame ka niisuguseid kuulajaid, keda puhas, solkimata muusika üksi ei huvita, peab luule, laul, näitemäng juurde tulema. Nendele pakutakse palju. Kasige ooperisse!

 

Loe edasi Muusikast 2/2018

 

 

 

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload