• Tiiu Levald, laulja ja pedagoog

Kammerõhtu tundelauludega


Heli Veskuse ja Jaanika Rand-Sirbi kontsert sarjas “Eliitkontsert” 19. XII Estonia kontserdisaalis. Kavas Mart Saar, Richard Wagner, Gustav Mahler ja Sergei Rahmaninov.

Milliste ootustega siirdub kuulaja kontserdisaali, kui pakutav kannab pealkirja “Eliitkontsert”? Kas eliidi all on mõeldud interpreete või kuulajaid? Mõlemad variandid tekitavad kõrgendatud ootusi, kuid ka küsimusi. Julgen esitada küsimuse just kontserdi korraldajatele: kas meie mitte just arvuka Lied-muusika publiku lahterdamine elitarismi põhimõtte järgi tuleb ikka kasuks?

Sopran Heli Veskus ja pianist Jaanika Rand-Sirp pakkusid kuulajatele Eesti vokaalmuusika suurmeistri Mart Saare põhiliselt varasest loomeperioodist pärit laule, Wagneri ja Mahleri vokaaltsükleid ning väikese valiku Rahmaninovi nooruspõlveromansse. Kava maht oli aukartust äratav, eriti arvestades mõlema interpreedi hõivatust, lauljal ooperilaval ja pianistil rahvusooperi korrepetiitorina, mõlemal lisaks pedagoogiline töö.

Kahe muusiku koostöö on

kestnud alates 2000. aastast, seega võis eeldada head teineteise soovide ja mõtete tunnetamist. See oli vast kõige rohkem tajutav Gustav Mahleri “Rückerti laulude” ettekandes. Mahleri sissepoole pööratud isiksuse ja iseenda probleemidega kimpus olemise peegeldamine, mis väljendub tema kõlamaailmas rohke pianissimo ja vokaalse fileerimise kasutamises, õnnestus lauljal täiuslikkuse piirimail ning pianist toetas teda lausa “liibuvalt”. Mahleri meeleolumuutustega kaasas käiv helistike mäng on imeline. Heli Veskusele tundusid sobivat valdavalt aeglased tempod. “Hingan magusat pärnade lõhna” – con molto tenerezza. “Ma olen maailmale kadunud” – molto lento. Eriti mõjuv oli kordamisele tulnud “Kui armastad ilu” tenerezza ja lummav As-duur. Samas helistikus kõlas kaasakiskuvalt ka “Ära vaata mu lauludesse”. Siin oli nauditav laulja süvenenud, improvisatsioonina mõjuv fraseerimine ja meisterlik üleminekuregistri nootide pianissimo. Tundus, et selle muusikaga on interpreedid saanud rohkem publiku ees olla ja nooti polnud vaja eriti kiigata.

Noodis kinniolemine kahjustas kõvasti muljet Wagneri erakordselt värvika ja tundevarjundite poolest mitmeplaanilise “Wesendoncki laulude” ettekandest. Muusikaloost on teada, millist rolli mängis Wagneri elus Wesendonckide perekond, kes pakkus võlgades siplevale geeniuse oreooliga heliloojale oma valduste kõrval olevas majas eluaset. Kirelõõm, mis puhkes Mathilde Wesendoncki ja Wagneri vahel, oli sedavõrd tõkkeid eirav, et helilooja abikaasa lahkus mehe kõrvalt. See ei peaks kõrvalseisjat huvitama, kui sellest armastusest poleks sündinud mitte üksnes imeline laulutsükkel, vaid ka Wagneri poolt kirja pandud märkmed. Kui Heli Veskus on tõestanud aastate jooksul, et ta on suverään meie Wagneri-lauljate seas, siis seekord oli mingi “segaja” peal. Tahaks loota, et nende laulude salasopid tulevikus talle avanevad. Võibolla oli mulje ekslik, kuid tundus, et ette kantud repertuaarist valmistasid kuulajale parima kingituse need laulud, mille tessituur lauljale sobis ja kus ta sai rakendada meisterlikku pianissimo’t.