Saja-aastane pulss tuksub elujõuliselt

 

Imetlusväärne, kuidas muusika võib liita ja samas ka lahutada. Viimane suurem diskussioon muusika esitamise või mitteesitamise üle puhkes pärast ETV kurikuulsat uusaastaprogrammi, kus jäi mängimata Eesti hümn. Hea küll, siin ei olnud tegemist pelgalt konkreetsete laulusõnade ja viisiga, vaid pigem sümboli ja traditsioonidega.

 

Alanud aasta esimese päeva esimene suurkontsert väärikas Estonia kontserdisaalis oli täies mahus üles ehitatud ebatraditsioonilisusele. Eesti Kontserdi ja Hennessy kontsert kandis pealkirja “Põhjamaa pulss”. Sedakorda oli see pühendatud Eesti sajandale aastapäevale ning tavapärast-kohustuslikku sümfooniaorkestri pidulikku ja klassikalist tonaalsust ilmestasid uued toredad artistid, kelle tegevuspõld ulatub jazzist popini ja folgist indie’ni. Mingis mõttes oli siingi tegemist traditsioonide järgimisega, sest Estonia ei ole ainult klassikalise muusika kants. Näiteks 1922. aastal toimus Estonias tollal tõesti ennekuulmatu, vanavara ja rahvamuusika koguja August Pulsti korraldatud suur külapillimeeste kontsert. Pulsti püüti ümber veenda, kuid mees jäi endale kindlaks. Kuigi alguses oli kahtlejaid palju, müüdi esimene kontsert paari päevaga välja ning lisakontsert läks samuti täismajale.

 

Dirigent Kristjan Järvil läks veenmine ilmselt oluliselt lihtsamalt kui omal ajal. Koos riikliku sümfooniaorkestriga olid laval NOËP, Mick Pedaja, Kadri Voorand, duo Maarja Nuut ja Hendrik Kaljujärv, Tuulikki Bartosik, Kristjan Randalu ja Maria Faust, kõlasid Veljo Tormise, Lepo Sumera, Erki-Sven Tüüri ning Arvo Pärdi teosed. Elujõulist kultuuri ei tohiks sümboliseerida kivistunud traditsioonid. Kultuur peab arenema ja hingama oma aja rütmis ning tegema kõik endast sõltuva selleks, et aeg muutuks omakorda rikkamaks ja elamisväärsemaks. Mulle isiklikult meeldivad selge sõnumiga kontserdid ja “Põhjamaa pulsi” ideed ei olnud lihtsalt võimalik kahte moodi mõista.

Karismaatiline, klassikalise taustaga, kuid samas laheda rokimehe olemisega Kristjan Järvi oli nii dirigendi kui ka kunstilise juhi rollis. Tema plaan oli teha kokkuvõte Eesti muusikalisest kultuurist 2018. aasta hakul ning mitte lasta end segada žanripiirangutest. Maestro usub, et muusika on kõige mõjusam ja emotsionaalsem vahend Eesti tutvustamiseks raja taga. Kontrastide põrkumist ei toimunud, hea sümfooniaorkester suudab ühte sulada nii popi kui folgiga, jazzist rääkimata.

 

Kopenhaagenis resideeriv ja hiljuti Taani muusikaauhindade jagamisel edukalt esinenud Eesti jazzsaksofonisti Maria Fausti helikeel on tundlik ja küps, tema sakraalne “Epp” Ülo Kriguli seades oli kindlasti üks kontserdi tipphetki. Oma loomulikus keskkonnas peamiselt sülearvuti taga askeldavat Andres Kõpperit (artistinimega NOËP) kui elektroonilise tantsupopi viljelejat võib kergemini ette kujutada festivalil “Weekend” kui ERSO-ga Estonias, kuid vaatamata sellele, või siis just tänu sellele, oli ta õhtu kõige suurem üllataja. Tema pooleteise aasta tagusele ja nüüd täiesti uue kuue saanud klubihitile “Golden” oli jäetud au lõpetada veidi üle pooleteise tunni kestnud kontsert ning kui juba, siis juba – NOËP mängis sedakorda akordioni!

 

Pulsiga põksus kaasa terve Estonia suur saal. Kogenud videokunstniku Taavi Varmi visuaalid harmoneerusid põhjamaise ruumi ja meeleoluga, mis ei kubise just eredatest toonidest. Kuid eks katsuge virmalisi päevavalges nautida. Valgus aitas luua tähendust, aitas tõmmata tähelepanu õhtu peategelasele, kelleks oli mõistagi Eesti. Prožektorid ja projektorid aitasid piiritleda kontuure ja vormida pindu.

 

Valgussümbolid olid pigem metafoorsed kui konkreetsed. Kohaloleku efekti ei asenda mõistagi miski, kuid ETV vahendusel tehtud teleülekande korralik kaameratöö andis valgusmängu imetlemisel eelise ilmselt just televaatajale.

 

 

 

 

SILDID

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload