Ilmamõtsan. Mari Kalkun / Mari Kalkun

01/01/2018

 

 

Selles võib näha teatud aja märki – meil (ja mõistagi mujalgi) ilmub sageli plaate, mis panevad rõhku ambientsile, muusiku minapildi maalimisele väga isiklikku laadi vahenditega. Tihti on need albumid sisuliselt sooloplaadid, kus täiesti üksi või episoodilise kõrvalise abiga luuakse oma heliilm, mille osad on laul ja mäng, viisid ja sõnad, produktsioon ja salvestus – kõik ühe muusiku poolt täide saadetud. Sellistel puhkudel on muusik tavaliselt ka multiinstrumentalist. Tuleb meelde Silver Sepa äsjane rikkaliku ja ebaortodoksse instrumentaariumiga album “Rohtumised”. Ka Mari Kalkun kasutab tavatuid heliallikaid nagu luuvurr ja lutsukomm ning “helinad-kulinad”, kuid siiski on tema käes kõige sagedamini mõnda tüüpi kannel, mille kõrvale ilmuvad vahel ka akordion ja harmoonium. Paar appi kutsutud muusikut ilmub vaid üksikutel puhkudel.

 

“Ilmamõtsan” on igati Mari Kalkuni nägu, tema hääle ja fraseerimise tunneb kohe ära. Nagu ikka, on tema lauludes palju Lõuna-Eestit, ühes loos on tekstina kasutusel ka neenetsi poeedi Juri Vella tekst. Kui lauljatar saab sisse eheda rahvalaulu hoo (näiteks “Mõtsavelle mäng”), on kuulamine väga nauditav. Kõikidel Mari Kalkuni plaatidel on mulle meeldinud ka tema “riigikeelsed”, rohkem singer-songwriter’i tüüpi, puhta autoriloominguna sündinud lood. Kuid nendessegi lauludesse põimib autor murdekeelt ja vana rahvalaulu intonatsioone. Nende elementide ja sellega kaasneva tunnetuse pidevalt tajutav kohalolek on see, mis teeb plaadi väga terviklikuks, samamoodi nagu tosinat laulu läbiv intiimne väljendus- ja esinemislaad. “Ilmamõtsan” on meelega vaikne, vaoshoitud ja õhuline ning sellisena pakub plaat võimalust käia 51 minuti jooksul kaasas ühe looja mõtte- ja tunderännakutel.

 

 

 

 

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload