• Niina Murdvee, viiuldaja ja pedagoog

Sugestiivne ja ühtselt hingav dialoog

23. oktoobril Tallinnas Mustpeade maja Valges saalis toimunud interpreetide liidu korraldatud kontserdil esinesid Theodor Sink ja Kadri-Ann Sumera. Kuulsime kahe omanäolise, huvitava muusiku hästi kokku pandud ja esitatud kammerkava, kus mõlemal interpreedil tuli kanda võrdset sisulist osa.

Jäägitult musitseeriv Theodor Sink on väga tundliku kõlanärviga tšellist, kes käib oma iseseisval, õpingutest sõltumatul interpreediteel alles esimest kümnendit. Vaatamata sellele on tal mitmekülgne kogemustepagas, ka koosesinemisest paljude välisinterpreetide ja -ansamblitega. Sellest hooajast ERSO tšellorühma kontsertmeistriks valitud Sink on kodulavadel alati oodatud esineja. Kadri-Ann Sumera tundub impulsiivsem, intensiivset väljendust taotlev natuur. Pianist ühitab oma tihedat kontserdigraafikut tööga Otsa nimelises muusikakoolis, ent temalgi on nii rahvusvahelist haaret kui ka koostöökogemus mitmete solistide ja ansamblitega.

Sel kontserdil tekkis duopartnerite vahel teineteist mõistev, ühtset hingamist taotlev dialoog. Esinemist alustati César Francki sonaadiga A-duur, mis on algselt kirjutatud viiulile ja klaverile ning pühendatud Eugène Ysaÿe’le. Tšelloseade, mille tegi Jules Delsart, pälvis autori heakskiidu ja nüüdseks on mõlemad versioonid võrdväärsena kasutusel. Francki sonaadi esitamine on vist iga kammermuusiku unistus, aga ka proovikivi. Virtuooslikult keeruline klaveripartii nõuab pianistilt ka sisulis-dünaamiliste kulminatsioonide kandvust ning hoolikalt ansamblipartneri kõla(pilli)võimalustega arvestamist. Keelpillimängijale pole Franck pakkunud efektseid passaaže, küll aga meisterlikku artikulatsiooni ja suurt kõlakujundusoskust eeldavat sisulist materjali. Ning just kõlalise mitmekesisusega köitis Sink kuulajaid täielikult. Kummalisel kombel kasutas ta selles sonaadis suhteliselt nappi vibraatot, mis ometi ei seganud sugestiivse ja varjunditerikka tooni kujundamist, seda eriti just kolmandas osas. Sumera kasutas Francki sonaadi klaveripartiis küllaltki rikkalikku pedalisatsiooni, mis sellest hoolimata arvestas delikaatselt Singi väljendussoovidega. Mõlemad interpreedid olid väga tundlikud teineteise kuulamisel ning nõtked tempode liigutamisel, mis kõik kokku mõjus veenvalt ja mõjusalt.

Seejärel esitati Erkki-Sven Tüüri “Dedication” (“Pühendus”). Autor on öelnud, et lugu oli “ootel” juba aastal 1990, siis plaaniga sinna osi juurde kirjutada. Helilooja Kuldar Singi traagiline surm (1995) viis Tüüri otsuseni jätta see üheosaliseks väikevormiks ja pühendada Kuldari mälestusele. Theodor Sink on seda oma isa mälestusele pühendatud teost mänginud juba ammu, mäletatavasti juba õpingute ajast Tallinna muusikakeskkooli lõpuklassides. Ilmselt juba siis sündis ka “Pühenduse” iga lõigu viimistletud, juhuslikkusi välistav tunnetus. Teose sisulise tiheduse suunas liikuvaid lõike eraldav ja klaveril mündiga teostatav glissando-pizzicato-laadne, muusikat katkirebivalt mõjuv akord võib osutuda nii vormi lõhkuvaks kui ka võimendavaks. Vormi kooshoidmine on siin peamiselt pianisti teha ning kuuldus avaldus Kadri-Ann Sumera suur nüüdismuusika esitamise kogemus.

Kontserdi lõpetas Alfred Schnittke 1. sonaat tšellole ja klaverile (1978). Selle Natalia Gutmanile pühendatud sonaadi toonust võiks nimetada valusaks, vähemalt duo Sink–Sumera esituses. Sellisena lummasid nad ka publikut. Ühtse tervikuna mõjuv sonaat on kirjutatud ebaharilikus vormis. Lühike pingeline esimene osa läheb vahetult üle meeletuks Presto’ks, mis suubub pikka, sillana avaosa materjalist lähtuvasse, ehk isegi morbiidsesse äraminemisse. Schnittke sonaadi esitamine eeldab interpreetidelt tugevat dramatismi tunnetust. Ja seda neil on. Võib öelda, et mitte ainult kontserdi lõputeos, vaid kogu kava mõjus terviklikult. Soovin järgmiste kavade ootuses ansamblile jätkuvat tuult tiibadesse.