Foto EFK.

 

27. oktoobril pandi Mustpeade majas toime tervet õhtut ja hoonet hõlmav muusikasündmus,  kus kuulajaid kostitati eri ruumides valdkondadeülese valikuga nüüdisaegsest helikunstist. Niigi eklektilise ilmega hoonele kuhjasid tähenduskihte mitmed valgus- ning projektsioonitehnika elemendid. “Üle heli” festivali üheks sihiseadeks olevatki ruumi ja heli suhete vaatlemine žanripiire kompava muusika toel. Mammutkontserdi kõigi osaliste ja võimalike visuaalsete seoste lahkamise asemel keskendun hilisel õhtutunnil (kell 22) alanud lõigule, mil Valges saalis astus nüüdismuusika maiuskonna ette EFK Kaspars Putniņši juhatusel.

 

Alustuseks pani õhu külluslikes varjundeis võbelema Ülo Kriguli “Vesi ise” (2015), kehtestades staatiliselt mediteeriva üldhoiaku. Kõlarikkust tõi teosesse koori sümbioos fonogrammiga, kus gongid helisesid ühte Ilmar Laabani häälutusega, mille silpidest sündivat segasemantikat võis tähelepanelik kuulaja nautida. Pisut teisel moel sundis ärksusele Märt-Matis Lille indiaani loomismüüdil põhinev “Hopide lugu neljast maailmast” (2007/2017). Süžee kujutab omalaadset evolutsioonilist protsessi algelistest mutukatest kuni eetilise inimeseni. Metamorfoos kajastus ka muusikalises ülesehituses, mis kulges kaose kahinaist kuni klaari laululise materjalini. Soliidse esituse kiuste jäi siiski vaevama küsimus, miks retsiteeriti (arusaamise seisukohast väga olulist) jutustaja teksti ingliskeelsena, selmet etelda eesti keeles. Võõrkeelsust oleks ehk õigustanud mõni põhjendet fonesteetiline asjaolu või lahutamatu struktuurne seos muusikaga, ent siin need elemendid puudusid. Tagatipuks ei leidunud kavalehel hea tava kohast tõlget, mistap jõudis lähema mõistmiseni vaid see, kel partituur ees.

 

Sander Saarmetsa “Virgitimi”, mis uutest taiestest traditsioonilisim, oligi õigupoolest seade püüuga velmata ja värskendada Veljo Tormise teost „Līndōd virgtimi“ (“Lindude äratamine”). Paralleelsetes intervallides sammuvatele faktuurikihtidele sekundeerisid pikkadel nootidel hoitud liinid, lisatud elektrooniline helimaailm oli valdavalt diskreetne ja lubas keskenduda vokaali kõlale. Mõneti sarnase vaoshoitusega vormistus ka Liisa Hirschi “Jooned”, ent siin näis kõigitine nappus olevat suisa eesmärk omaette. Et juba eelnevas kolmes teoses oli staatika osakaal kõlapildis üsna tooniandev, hakkas tasapisi väsivas vaimus käivituma hulk frustratsiooniseguseid mõtteahelaid, mis otseselt ei pruukinudki seostuda kõlava tööga.

 

Vaevalt maldab keegi kahelda otsimise, uurimise ja vaatlemise toimingute erilises tähtsuses. Ometi janunen selle tulemusena mingit laadi leidmise, kirgastumise, selginemise järele, et muusikalise energia voost vormuks midagi juhusest reljeefsemat, kasvõi ajutiselt, hapralt ja hajusalt. Ning muidugi helilooja tähtsaim vahend: interpreet! On ju kaua koolitet muusik võimeline kaugelt enamaks, kui hoidma lugematuid takte ühte helikõrgust, et siis peale lehepööret pool tooni alla liuelda ja järgmise minuti samas vaimus jätkata. Siinkohal võiks lugeja (mõnevõrra õigustatultki) autorit sugeda ja tuletada talle meelde helilooja sõltumatust. Ei saa aga mööda tajumusest, et puhuti on heliloojate empaatiline side interpreediga kuhtunud või vaevuaimatav. Looja austus esitaja suhtes avaldub sügavaimal viisil ikkagi partituuris ja täpsemalt selles, millised muusikalised ülesanded ta interpreedile annab. Muusiku potentsiaali kummastav alakasutamine (mistahes esteetilistel kaalutlustel) nörritab tundeergast kuulajat, rääkimata publiku sellest segmendist, kes ise esitaja rolliga tuttav. Targa tasakaalu leidmises peitubki osavama helilooja edemus kesisema ees, selle tingib muusade kunsti sotsiaalne loomus.

 

Raugest mõtiskelust raputas taas ärksale kuulamisele Lauri-Dag Tüüri “Mu sees”, mille kompaktne tekst ja elurõõmus koloriit tipnesid generaalpausile järgnenud tärlendavas lõpuakordis. Taevatähed plahvatasid hetkeks tohututeks valguseratasteks, et siis sädeleva tolmuna haihtuda haigutavasse öhe.

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload