_page-0001.jpg)
Pärdi päevade lõppkontsert “Tintinnabuli” 11. septembril Tallinna Jaani kirikus.
Läbimõeldud kavavalikuga võib teha imet. Meenub üks paari aasta tagune klaveriõhtu, kus kavas olid kõrvuti Brahms ja Schönberg. See pole iseenesest veel midagi, mille üle peaks tingimata imestama, ent tähelepanuväärne oli just see, kui kavalalt kulgeti ühelt teisele. See võib tunduda uskumatu, kuid kulus hea mitu minutit, enne kui jõudis kohale äratundmine, et Brahms on läbi ja Schönberg alanud – niivõrd sujuv ja loogiline tundus see üleminek pealtnäha radikaalsest kompositsioonitehnilisest lõhest hoolimata. See kontsert pani mõtlema, et jutt neid kaht heliloojat siduvast mõttelisest teljest võib olla tõesti midagi enamat kui kooliõpikute historiograafiline lihtsustus.
Eelkirjeldatuga üsna sarnane äratundmine tekkis hiljuti Pärdi päevade lõppkontserdil, kui briti vokaalansambel The Tallis Scholars esitas Arvo Pärdi helitöid vaheldumisi John Sheppardi, Jean Moutoni ja Thomas Tallise renessanssmuusikaga. See, et Pärt ammutas 1970ndate stiilipöördeks inspiratsiooni vanast vokaalpolüfooniast, on iseenesest hästi teada. Ent üks asi on võtta lihtsalt teadmiseks, hoopis teine asi olla ise kuuldekogemuse kaudu tunnistajaks. XV ja XVI sajandi vokaalpolüfooniale omane rõhutatud kompositsioonitehniline keerukus on mingis mõttes suguluses Pärdi paljudes teoste arvsuhete lummusega. Ehk nagu ütleb vokaalansambli kunstiline juht Peter Phillips oma saatesõnas: põhiküsimus on selles, kuidas “jõuda Jumalani matemaatika kaudu?”.
Kontserdi pealkirjaks valitud “Tintinnabuli” ei vaja küll kommentaare, ent üks tõik väärib sellega seoses siiski mainimist. Kavas olid Pärdi saateta vokaalteosed, mille loomisaeg on 1990ndatel ja sajandivahetuse paiku. Alates 1970ndate stiilipöördest kirjutatud muusikat seob küll teatud meeleoluühtsus, kuid tehniliselt pole Pärdi uuemal loomingul esimeste tintinnabuli-teostega kuigi palju ühist. Kontserdi lõpuloona esitatud “Which Was the Son of ...” (2000) liigitub pigem üldisemas mõttes teatud heakõlalise sakraalse kooristiili alla. Tintinnabuli on raskesti lahtiharutatav mõistepundar nagu enamik loomingulisi enesekirjeldusi. Sellel on palju osiseid: ühest küljest on see kompositsioonitehnika või stiil, teisalt jällegi näib olevat tegu teatud religioosse-müstilise olemis- ja elamisõpetusega, mille mõjuväli ulatub helide vallast kaugemalegi.
The Tallis Scholars ja Peter Phillips on renessansiaja muusika esitajana teada-tuntud tegijad. Ent mis salata: häid või vähemalt adekvaatseid vokaalmuusika ettekandeid oleme siinmail harjunud pidama sedavõrd enesestmõistetavaks, et raske on veel millegagi üllatada. Tallinna Jaani kirik on kontserdipaigana selline, nagu ta on: akustiliselt laialivalguv ja visuaalset tõkestatud ruum. Esimestes ridades on pilt üsnagi meeldiv, sambatagustes soppides koha leidnud võinuksid aga sama hästi rahulduda raadioülekandega. The Tallis Scholarsi esitus oli intonatsioonipuhtuse ja kõlaühtsuse poolest tasemel, mis Pärdi päevadel on saanud enam-vähem normiks, häälte ja sõna eristatavuse osas tegi aga kiriku akustika nagu alati oma töö. Kui lisaloona Pärti kõige äraleierdatuma “Happy Birthday’ga” austati, tekkis küll mõte, et edaspidi võiks ehk keegi kätte võtta ja Pärdile ühe korraliku kaanoni kirjutada. Pidupäeva kaanon – see on üks vana ja hea traditsioon, millele tasuks uuesti elu sisse puhuda.