_page-0001.jpg)
12. septembri õhtul esines Estonia kontserdisaalis eelmise aasta Tallinna rahvusvahelise pianistide konkursi võitja ja publiku lemmik, noor poola pianist Anna Szałucka. Minu jaoks oli see esmatutvus pianistiga, kuna ma mullust konkurssi ei kuulnud. Konkursi järel on ikka kired lõkkel ja mõnegi kuulaja arvates oleks kohad võinud jaguneda ka teisiti. Konkurente kuulamata on mul raske seisukohta võtta, aga on selge, et tegemist on laia haarde ja isikupäraselt peene mängustiiliga kunstnikuga, kes kahtlemata seda esikohta väärib. Tundub, et tema rahvusvahelisem tuntus on tuult tiibadesse saanud just Tallinna konkursi järel, mis näitab selle tõsiseltvõetavust.
Huvitavaks alguseks kontserdile oli valik poola helilooja Karol Szymanowski masurkasid. Selle tõeliselt hea helilooja muusikat võiks ka siin rohkem tunda. Eht poolalikud, Chopini sissetallatud rada jätkavad, ent ekspressiivsemad ja nurgelisemad masurkad olid põnevad nii helikeele kui esituse poolest. Chopini 4. ballaad oli mängitud väga kauni tundlikkuse ja selge tehnilise üleolekuga.
Pianisti tõeline eredus ja isikupära avaldus esimesena Raveli “Peegeldustes”. Täieliku pianistliku vabadusega esitus väljus justkui klaveri seatud raamidest, visates õhku pildikesi, lõhnu, värve.
Szałucka mängus oli kirkust, nõtket kujundlikkust ja vaba fraasikujundust, mis jättis mulje spontaansusest ja hetkeimpulsist. Tal on hingav ja kõnelev fraas, elav fantaasia ja hea maitse. Läbi terve kava nautisin väga head rütmitaju, mis lubas teha ka suuri vabadusi ilma pulsitunnet hägustamata.
Teise poolde oli valitud teos, mis sundis kulmu kergitama – kas tõesti? Beethoveni monumentaalne “Haamerklaverisonaat” on julgustükk ka kogenud pianistile, aga nii noore artisti kavas näitab see väga suurt eneseusaldust. Ja tõesti, sellele nii sisuliselt kui tehniliselt ülinõudlikule teosele ei jäänud ta vähimalgi moel alla. Kui midagi ette heita, siis ehk kohatist nooruslikku tormakust kiiretes osades, mille tõttu jäi siin-seal mõni üleminek või lõpetus natuke närviliseks; aga suures plaanis ei häirinud see sugugi. Väga kauni meloodiajoone, sooja värvikülluse ja keskendumisega oli esitatud ülipikk aeglane osa. Lausa lavastuslikkusele pretendeeris selle sonaadi kõige kummalisem lõik, üleminek kolmanda osa lõputust meditatsioonist finaali fuugale. Retoorilisel, deklamatoorsel viisil said need imelikud modulatsioonid, pidevalt katkev mõttelõng, üksteisega justkui haakumatud muusikalised jupid vägagi mõistetava, inimliku tähenduse.
Aga ehk kõige suurema elamuse kogu kontserdil pakkus mulle teiseks lisalooks mängitud Haydni F-duur sonaadi avaosa. See kõrvukulunud ja sageli õpilaste poolt esitatud “laste muusika” sai täiesti uue kvaliteedi, oli läbini põnev, täis ootamatusi, samas nõtke, naeratav ja siiras. Arvan, et ma ei liialda, et see oli parim Haydn üleüldse, mida olen kuulnud.
Sain kontserdilt väga ilusa elamuse, ent üks asi jäi siiski hingele. Kogu kõlarikkuse ja kaunite värvide juures, mida pianist pakkus, jäi eriti forte suurtes akordides sageli puudu ülemisest häälest. Arvestades Szałucka pianistlikku suutlikkust ja kõlapeenust kõiges muus ei paneks ma seda tema süüks. See tundub olevat eesti klaverite üleüldine häda – kinnise kõlaga teine oktav. Eesti erinevad saalid on viimastel aastatel saanud õige mitu tippklassi klaverit, aga ometi kipub neil kõigil mõne aja pärast sama häda avalduma. Kas saavad pillid liiga palju tööd ja liiga vähe hooldust või on sellel mõni muu põhjus, aga tundub, et klaverihäälestajate tööpõld on Eestis jätkuvalt lai.