• Liis Viira, helilooja, harfimängija ja kunstnik

Mine nii kaugele kui näed ja kui oled kohale jõudnud, näed veel kaugemale. Isiklikke nägemusi Pärnu


Festivali avakontserdil olid Sinfonietta Riga ees säravad solistid - Pariisi orkestri esiflötist Vincent Lucas ja Berliini filhamoonikute esiharfist Marie-Pierre Langlamet, juhatamas Paavo Järvi. Foto Taavi Kull

Mis tõmbab suvisel puhkuse ajal Pärnusse kontserdisaali seinte vahele siis, kui võiks võtta kella käelt ja vaadelda rannas pilvi?


Sest sa oled muusika. Sest sa oled võimas. Sest sinuga on hea. Sest sinus on kirge ja elu. Sest sa lendad kõrgelt. Sest me pole üksi. Sest ka teistmoodi on võimalik. Sest on võimalik ülim rõõm. Sest siin on sõbrad. Sest sa oled kaasahaarav. Sest midagi ei lähe kaduma. Sest sa oled vaba.


Kuidas kirjutada nähtusest – seekord siis festivalist – mis on muutnud su elu; mis on liiga lähedal, et seda näha eemalt; mis on liiga armas ja liiga naha vahele pugenud, et hakata end sellest eraldama, lahti rebima ja objektiivselt analüüsima? Nii veider kui see ka pole, siis kirjasule alt ilmub esmalt vaid suur poeetiline mull ja austusavaldus, ülistus muusikale.


Teada on, et inimeste toitumisharjumused ja -vajadused on erinevad, mis ühele maitseb, see teisele mitte, mis ühele hädavajalik, seda teine pole elus veel maitsnudki. Eesti muusikaline toidulaud oleks ilma perekond Järvi ja suvises kuurortis nende ümber koondunud sõprade ringita tunduvalt kesisem. Võib ainult vaevu ette kujutada neid kilomeetreid ja eurosid, mis tuleks Eesti noortel muusikutel kulutada sarnase inspiratsiooni ja motivatsiooni leidmiseks, kui see ei tuleks neile igal suvel koju kätte. Inspiratsioon ja uued kontaktid on toit, mida iga kunstnik eluks vajab. Igatahes Pärnu muusikafestival ja Järvi Akadeemia on minus tekitanud hea isu ja ammendamatu janu suurepäraselt ja loovalt esitatud klassikalise muusika järele.


Iseenesest võib aimata, kust tulevad selle inspiratsioonipuhangu ja positiivsest entusiasmist läbi imbunud tööõhkkonna allikad. Need peituvad Järvi perekonna maagilises ja ligitõmbavas auras, nende lakkamatus muusikaarmastuses ja on Pärnus kohal igal festivalisuvel. See on inspiratsioonisüst, mille toimest peaks noorele (ja ka vanemale) muusikule jätkuma kuni järgmise suvise kohtumiseni. Siin segunevad nii isiklik kui ka kohaspetsiifiline karisma, mis maagi- listena jäävad aga alati seletamatuteks ja salapärasteks nähtusteks, ja pea täitub tohutu hulga küsimustega. Kasvõi selline inimlik küsimus: miks ei võiks alati nii olla? Miks ei võiks alati olla muusika nii rutiinivaba ja elav, voolav ja hingav, tehtud ainitise andumusega?

Kuidas siis aru saada, et oled sattunud suvisel festivali ajal Pärnusse ja et oled õiges kohas? Oled kohal kui...

... öine Pärnu aedlinn meenutab Sydney eramajade rajooni;

... ei saa mitte vaiki olla ja sõrmed sügelevad pilli, märkmiku, fotoaparaadi või noodipaberi järele;

... keskpäeval tõmbab rohkem kontserdisaali kui ranna poole;

... näed inimesi tiibu sirutamas ja lendamas pärast aastaid verd, higi ja pisaraid ehk loobumiste elu;

... sul tekib tahtmatult tunne, et õukonnas on pidunädal ja su ümber triivib kuningaid, kuningannasid, printse ja printsesse;

... sul pole põhjust leppida millegi muu kui parimaga;

... pulss on kogu aeg kõrge ja magami- seks pole aega või ei raatsi aega kulutada;

... kuuled tippklarnetist Matt Hunti rääkimas ülimeisterlikult Roald Dahli lugu kolmest põrsakesest ja taipad, et klarnet pole jutuvestja häälest kuigi erinev;

... Jaapani päritolu vioolamängija Mari Adachi kõneleb sulle oma visioonist Sibeliuse viiulikontserdi alguse põhjal, sellel pildil on põhjamaine taevas ning lendab üksik lind;

... kolleegid, keda oled ammu eemalt imetlenud, näiteks tippharfimängija Jana Boušková, ilmuvad justkui iseenesest su ette ning on soojad ja sõbralikud;

... solistid Marie-Pierre Langlamet (harf) ja Vincent Lucas (flööt) naeratavad enne alustamist lavalise taaskohtumise ja koosmängu rõõmust;

... märkad gruppi noori dirigente lõbutsemas keskendumismängude ja karakter-selfie’dega;

... välisajakirjanikud pobisevad kiidusõnu festivali õhkkonnast;

... vioolarühm kõlab nagu kammerorkester, põrmustades korraga kõik vioolamängijate kohta käivad anekdoodid;

... saad teada, et suurepärase muusiku tunned ära ka rühma seest teda eraldi kuulmata, lihtsalt pelgalt kehakeelt jälgides;

... avastad end varavalges keset kõige sügavamat arutelu orkestrisisesest grupipsühholoogiast, Auftakt’ist ja muust;

... silmad lähevad kontserdi lõpus märjaks ning oled muusikuid tänama ja õnnitlema minnes sõnatu, nagu suu peale kukkunud;

... kuuled veel nädal hiljemgi teiste muusikute meistriklassidest õpetusi kõrva taha panekuks, näiteks, kuidas alatasa tööd tehes puhata ja lõdvestuda;

... sa ei saa lahti peas keerlevast tsitaadist: “Mine nii kaugele kui näed ja kui oled kohale jõudnud, näed veel kaugemale.”

Kaugemale nägemise osas soovin, et nii suurepärases muusikalises keskkonnas võiks liikuda rohkem heliloojaid ja tänase päeva muusikalisi mõtlejaid, nii noori kui ka kogenuid.


Et helilooja ja interpreedi vältimatus üksteise vajamises ja omavahelises süm- bioosis oleks veel laiem ja sügavam mõõde.


Et ei tekiks ainult traditsiooni säilitamise ja lihvimise õhkkond, vaid leviks ka värskeid ja uusi tuuli.


Ei tohiks kaduda traditsioon, kus igal aastal tellitakse Eesti Festivaliorkestrile uudisteos ning et see saaks samaväärse hoole ja tähelepanu ning eelistatult Paavo Järvi interpretatsiooni nagu juba tuttavad ja kuulsaks mängitud teosed (sel aastal festivali ainukese esiettekandena kõlanud Jüri Reinvere topeltkontsert kahele flöödile ja orkestrile oleks oma imelises rikkalikkuses ja küpsuses vajanud ja väärinud kindlasti suuremat ruumi ja kõlapinda kui pigem proovisaaliks kõlblik Pärnu kontserdimaja kammersaal).


Hea algatus ja märk on esimese Lepo Sumera nimelise preemia üleandmine Toivo Tulevile, kuid ühelegi heliloojale ei saa olla suuremat kingitust ega auhinda kui võimekas, pühendunud ja oma instrumenti armunud interpreet esitamas tema teost – ning ainult selliseid muusikuid ma seekord Pärnus nägin ja kuulsingi.