• Andres Roots, muusik

Annelinnast Atlantasse, üks kontsert korraga. Intervjuu kitarrist Laur Joametsaga


Selles, et mõni Eesti muusik laia maailma õnne otsima läheb, ei ole enam ammu midagi üllatavat, aga kui siinse rockbändi Dramamama kitarrist neli aastat tagasi mitte lihtsalt Ameerikasse, vaid otse kantrimuusika hälli Nashville’i mängima palgati, oli see uudis küll. Alles hiljaaegu saate “Eesti otsib superstaari” taustabändis kitarri sõrmitsenud Laur Joamets seisis ühtäkki sellistes tele-show’des nagu “Saturday Night Live” miljonite ameeriklaste elutubades ning andis ookeanitagustele kitarriajakirjadele pikki intervjuusid juba ammu enne, kui kodumaine press jaole jõudis. Kahte albumit, mis tänaseks 28-aastane Tartu kitarrist Kentucky laulja Sturgill Simpsoniga Nashville’is salvestas, on ainuüksi USAs müüdud kokku ligi pool miljonit eksemplari; plaatidest viimane, mullu ilmunud “A Sailor’s Guide to Earth”, tõusis ajakirja Billboard edetabelite tippu nii kantri, rocki kui ka folgi kategoorias ning võitis parima kantrialbumi Grammy.

Uskumatu ja sõna otseses mõttes enneolematu lugu, aga üldse mitte nii ebatõenäoline kui esmapilgul paistab. On ju Lauri isa Andres “Joku” Joamets ansamblitest Chick’n Band ja MTJ tuntud elupõline kitarrist ja ema Iive Joamets Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli klaveriõpetaja. Lauri onud on viiuldaja Lasse Joamets ja pianist Tanel Joamets ning ka Laur ise on Maarjamaa pubides, klubides ja kontserdisaalides 14-aastasest peale lavalaudu tallanud.

Vestluse ajal on Laur viieks nädalaks Eestis tagasi ning valmistub Dramamama juunikuisteks kontsertideks. Ta on kolinud Tennessee’st Georgia osariigi pealinna Atlantasse ning vahetanud Sturgill Simpsoni kantribändi 1985. aastast tegutseva rockansambli Drivin’N’Cryin’ vastu. Samuti on Laur viimase aastaga sisse mänginud portsu heliplaate koos selliste Ameerika staaridega nagu Darrin Bradbury, Paul Luc, Peter Oren, Hunter Davis, Spencer McKenna ja Leah Waldo, millest enamik küll ootab alles ilmumist. Ema Iive sõnul on jätkuvalt kõige tähtsam, et “seda, mida Laur mängib, mängib ta südamest, ja süda on tal hea”.

Mis on sinu kõige esimene muusikaga seotud mälestus?

Ma mäletan, kuidas isa mängis kodus läbi nõukogudeaegse muusikakeskuse Andres Moro ehitatud Telecaster-kitarriga Gary Moore’i lugu “Still Got the Blues”. Sel ajal see mulle väga ei meeldinud, käis ausalt öeldes lausa närvidele.

Ja sinu enda esimene kitarr?

Isal oli üks Telecasteri mudeli kitarri kael üle ja ükskord, kui vanemad tööl olid, panin ma selle kandlega kokku ja mängisin nagu kitarri. Ütleme nii, et ega ta päris kitarrina ei funktsioneerinud ... Esimene päris kitarr oli Firefoxi laste mõõdus Stratocaster, mille ma sain üheksa-aastaselt jõulukingiks. Alternatiiv oleks olnud PlayStationi mängukonsool.

Ma mäletan, et mängisid kunagi ka tšellot?

Jaa. Põhjus, miks ma tšellot hakkasin mängima, oli tegelikult selles, et õppisin Elleri koolis klaverit ja pidin tihti ema ootama. Seal rippus ühes ruumis väike tšello. Millegipärast ma arvasin, et nii väikestele lastele kitarri üldse ei õpetatagi ja see tšello oli kõige lähem asi kitarrile, mida ma näinud olin. Käisin pool aastat peale, et mul lubataks tšellot mängima hakata ja kui ma siis lõpuks oma tšello kätte sain, siis lõhkusin selle samal päeval ära – tahtsin klassivendade ees uhkustada ja võtsin tšello õue kaasa, nemad jooksid eest ära, mina jooksin järele ja komistasin pilli otsa ... See pidi olema 1995. või 1996. aastal.

Kuidas pere sinu muusikahuvisse suhtus?

Ma sain üsna varakult aru, et vanemaid huvitasid muusikakooli hinded palju rohkem kui päris kooli hinded. Solfis viis miinus saada oli suurem pahandus kui matas kolm koju tuua.

Kes olid sinu kitarriõpetajad?

Kogu esmane info on mu isalt. Ma mäletan, kuidas isa õpetas mulle selgeks Chuck Berry loo “Johnny B. Goode” intro ja “püha Graali” – esimese, neljanda ja viienda astme akordide järgnevuse. Olin õnnelik, et nüüd on mul kõik selge, aga pool tundi hiljem läks tuju täiesti ära. Ma sain aru, et šabloon on küll ees, aga edasi pean ma kõik endale ise selgeks tegema.

Hiljem tulid Peeter Prints, Ain Agan, Oleg Pissarenko ja Ain Varts, õppisin neilt kõigilt. Aga filosoofiline pool on ikka isalt. Mäletan, kui ema mulle mu esimese ja viimase koera tõi, siis mõtlesin, et mis talle nimeks panna ja Sting tundus olevat äge koera nimi. Isa ütles: “Mis kuradi Sting – ta nimi on Jimi!”

Kes on olnud sinu suurimad muusikalised eeskujud?

Jimi Hendrix on a ja o – oli siis ja on praegu. Veel Danny Gatton, Jimmy Page, Duke Robillard, Stevie Ray Vaughan, Jimmie Vaughan, Raul Ukareda, Riho Sibul, Slavka Kobrin, Andres Põldroo.

Mäletad sa oma esimest bändi ka?

Bändi nime ma ei mäleta, aga kadunud Martin Mattiga me koos alustasime ... Ma vist sain sealt bändist isegi kinga, sest minu kitarr oli liiga väike nende jaoks – lihtsalt nägi tobe välja. Ja ma mäletan, et kui isa ostis mulle esimese kitarrivõimendi, siis vanematel oli kokkulepe: ema tahtis, et ma ikka tšellot ka edasi mängiks. Nii et paps viis mu koos uue võimendiga bändiproovi ja ütles, et kui ma tšello mängimise ära lõpetan, siis ta müüb selle Peavey Classicu uuesti maha ja et kui ma kunagi võimendi peaksin ära müüma, siis tema saab raha endale. Lõpuks müüsingi selle Peavey maha ja viisin talle raha. Tal läks tükk aega, et aru saada, mis raha see on ja miks ma seda talle tahan anda ...

Kus su esimene kontsert võis olla?

Hästi ei mäleta. Tartu kommertsgümnaasiumis mängisin mingisugusel peol “Greensleevesi”, muusikakoolis üritasin Hendrixi stiilis Eesti hümni mängida, aga see kästi mul poole pealt ära lõpetada.

Kas vanemad mures ei olnud, kui sa nii noorelt kõrtsis mängimas hakkasid käima?

Isa oligi see, kes mind tööle pani – ma olin nii-öelda isa “keha”. Ma mäletan, et suvel, kui ma olin viisteist, koputas naabripoiss uksele, et lähme korvpalli mängima. Ma ei ole kunagi kontaktspordi huviline olnud, aga kodus telekat ka ei viitsinud vaadata, ja läksin. Viis minutit sain mängida, kui murdsin parema käe nimetissõrme ära. Tulin koju, Joku vaatas telekat, kurtsin, et sõrm valutab ja ei paindu korralikult. Paps ütles: “Kõik saab korda, pane jääd peale, ma lähen nüüd “keikale””. Kui ema koju tuli, läksime kohe kiirabisse ja käsi pandi kipsi. Helistasin siis papsile: “Ma tean, et ma lubasin kolme nädala pärast sulle “kehaks” olla, aga ...” Tema küsis: “Kas pöial on kipsist väljas? Pane siis pöidlamedikas peale.” Ja mängisingi kipsis käega Tallinnas Guitar Safaris rock’n’roll’i Jaak Joala ees, tema ajas ka pöidla püsti. “Kola” kandsin väikese sõrme otsas.

Edasi tuligi Tallinn ja loendamatu hulk kontserte praktiliselt kõigiga, kellel kitarristi vaja oli?

Jah, kolisin Tallinna, olin ühe semestri Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis ja esinesin kõigiga, alates Ithaka Mariast ja lõpetades Ott Leplandiga. 2008. aastal värvati mind saatesse “Eesti otsib superstaari” ja hakkasime Mikk Tammepõlluga Dramamamat tegema.

Kuidas sa Ameerikasse sattusid ja millal sa sinna esimest korda läksid?

See oli 2013. aasta suvel. California ansambli Rival Sons trummar Michael Miley abiellus eestlannaga, kolis Eestisse ja me käisime koos Venemaa-tuuril: Mike, mina, James Werts, Mikk Tammepõld ja Slavka Kobrin. Mike ütles toona, et ma peaksin Nashville’i minema. See idee marineeris peas natuke aega ja lõpuks mõtlesin, et miks ka mitte. Aga kuna see minemine päris niisama lihtne ei ole, siis küsisin Mike’ilt kontakte ja ta andis mulle sel ajal veel tundmatu produtsendi Dave Cobbi aadressi. Saatsin Dave’ile erinevaid helinäiteid ja kirja: “Äkki oleks võimalik midagi koos teha – mida iganes, nagunii tulen puhkusele?” Järgmisel päeval sain vastuse: “Härra Sturgill Simpson tahab sind oma bändi kitarristiks.” Jutu lõpp.

Loe edasi Muusikast 7/2017