• Saari Tamm, koorijuht

Heli Jürgenson: partituurid helis ja Helis

“Lauluisaga” Gustav Ernesaksa preemiat saades. FOTO SCANPIX / SVEN ARBET

1984. aastal tuli viieteistaastane Heli Aus Tallinnasse Georg Otsa nimelisse muusikakooli sooviga õppida pianistiks. Aga käsi on selle eriala jaoks liiga väike. Ta tegi eksamid koorijuhtimise erialale ja võeti kooli vastu. Kool ja eriala said omaseks.

2017. aasta kevadel on Heli Jürgenson Eesti Filharmoonia Kammerkoori koormeister, Estonia Seltsi segakoori dirigent, Otsa kooli koorijuhtimise eriala õpetaja ning suvise noorte laulupeo “Mina jään” peadirigent ja segakooride dirigent. Rääkisime Heliga tema muusikuteest ja püüdsime keskenduda just muusikale.

Millised olid õpinguaja olulisemad mõjutajad ja muusikalised impulsid – muusikakoolis ja konservatooriumis, tollases Eesti muusikaelus?

Minu perekonnas on küll olnud musikaalseid inimesi, aga mitte muusikaharidusega. Ma arvan, et olen õnnega koos, et minu õpetaja oli Otsa koolis Ants Soots, kes juba enne esimese kursuse lõppu hakkas mulle rääkima, et on vaja minna edasi õppima. Kõik läks loomulikku rada pidi. Otsa koolis tegelesin rohkem eesti muusikaga, konservatooriumis tuli Toomas Siitan oma teadmistega Bachist ja barokist ning siis Mainori kammerkoor kaasaegse muusikaga, Schönbergiga. Jah, lisaks klassikalisele õppele Ants Sootsi juures konservatooriumis, kus ta oli taas kord minu õpetaja, on minu elu päris kindlasti mõjutanud Olari Elts ja Mainori kammerkoor, kus lauldi tollel ajal täiesti “hullumeelseid” teoseid. Mul on need siiamaani kapis ja ma ei julgeks neid kellegagi mitte kunagi esitada. Kui Schönbergi neljas erinevas vokaalvõtmes noot panna EFK ette, visataks mind millegagi. Need olid kõik atonaalsed lood! Olin tookord Olari kõrval pisut ka koormeistri rollis.

Oma üheks suurimaks mentoriks pean Neeme Punderit, kelle käe all läbisin viiendal kursusel vanamuusika interpretatsiooni kursuse. Koorilaul on teatavasti neljahäälne ja koraaliharmoonial põhinev, sellega tegeldes õppisin ma muusikat harmooniast lähtuvalt fraseerima, aga see, kuidas nägi muusika interpreteerimist Hortus Musicuse kogemusega flöödimängija, oli minu jaoks täiesti uus perspektiiv.

Mäletan, et kuulasime Otsa kooli õpilastena Estonia kontserdisaalis kontserte treppidel istudes. Bachi h-moll missa kestis üle kolme tunni! Schuberti Es-duur missa esitusest on jäänud kustumatu mälestus. Need on teosed, mida Ants Soots tõi erialatundi juhatamiseks ja mida ma õpingute kõrval süvendatult kuulasin. Koorimuusika suurvormid on ikka kõige rohkem pannud kuulama. Mõni lugu kohe lummab, leiad sealt detaile ja nüansse ning hakkad otsima erinevaid interpretatsioone. Kuulan, vaatan nooti ja mõtlen, et mõnda kohta tajun ma hoopis teisiti.

Mõni teos on olnud teedrajav. 1991. aastal oli Leo Krämer ERSO dirigent ja me sõitsime Saksamaale suure kooriga, kus laulsid Eesti Projekti, Raekoja ja Mainori kammerkoori lauljad. Laulsin siis esimest korda suurvormi, see oli Mozarti c-moll missa, mida ma pärast olen korduvalt teinud nii EFK kui Estonia Seltsi segakooriga.

Oled olnud tihedalt seotud kirikumuusikaga. Kuidas see on sind mõjutanud?

Konservatooriumi ajal tegutses Nõmme Rahu kirikus minu kõige esimene koor, kus laulsid näiteks Urmas Põldma, Ain Anger, Andres Alamaa ja Triin Ella – väga toredad inimesed. Ja mulle tundub, et nad said meie koostööst indu hakata tegelema laulmisega, mis on minu suurim töövõit.

1990. aastatel oli oluline taastada oma sidemed kirikuga. Sattusin Kaarli kirikusse leeri vanavanemate suunamisel ja minust sai kristlane. Siis kutsuti mind tööle kirikumuusika kooli, läksin sinna dirigeerimist õpetama. Mõni aasta hiljem sai minust kirikumuusika kooli direktriss. Praegu mängib Eesti kirikutes päris palju organiste, kes on saanud dirigeerimistunde minuaegses kirikumuusika koolis või minu enda käest. Kaarli kiriku kontsertkoor ja dirigent Piret Aidulo kutsusid mind pärast Ene Üleoja lahkumist nende juurest dirigendiks. Nii olin juba kiriku muusikaeluga seotud, tulid vaimulikud laulupeod ja osalemine EELK institutsioonide töös. Olen siiamaani aktiivne Kaarli kiriku koguduse liige. Usutunnistus aitab mul elus hoida tasakaalu.

Tänu sellele, et olen kiriku liige, mõistan paremini kirikumuusika loojate tekste. Teades, mis toimub kirikukalendris, olen suutnud palju paremini muusikateoseid tõlgendada. See on aidanud teha minu igapäevast tööd. Teistpidi – vaimulikele tekstidele loodud muusika on mind ka kirikulisena rikastanud, aidanud midagi paremini tunnetada, iseend paremini tasakaalus hoida.

Estonia Seltsi segakoor (ESS) on harrastajate koor, millega oled algusest peale seotud. Millist repertuaari tahad selle koori puhul nimetada ja mis on lähemal ajal tulemas?

ESS moodustati 1993. aastal kahest kammerkoorist. Leidsime Peeter Perensiga, et oleks vaja suurt segakoori, sest tol hetkel neid peaaegu ei olnud. Uus segakoor sai omale nime Estonia Seltsi järgi, mille tegevuse Arne Mikk oli just taastanud. Leidsime väärika eelkäija 1912. aastal asutatud Estonia muusika osakonna segakoori näol, mille eeskujul püüame sama tähelepanelikult suhtuda Eesti muusika esitamisse. Oleme aeg-ajalt löönud kaasa Estonia Seltsi suuremates ettevõtmistes.

Kooris on tuumik, kümmekond inimest, kes on kõik need kakskümmend kolm aastat minuga laulnud. Meil on äge jõuk, kokku kuuskümmend lauljat! ESS on esitanud mitmesuguseid kavu, rohkem muidugi Eesti muusikat. Algusest peale on meie ambitsioon olnud laulda ka suurvorme. Bachi “Matteuse passiooni” oleme kaks korda laulnud, 1995. aastal koos endise raadiokoori lauljatega ja Saksamaal koos sealse sõpruskooriga. Kreegi reekviemi oleme esitanud üle kümne korra, see on olnud meie leivanumber, dirigentideks Jüri Alperten, Tõnu Kaljuste, Erki Pehki jt. See on meie lemmiklugu ka. Oleme laulnud Schuberti As-duur missat, see on pidulik missa, mida minu teada on Eestis esitanud ainult Daniel Reuss ja EFK. Mozarti c-moll on kõlanud koos Pärnu kammerkoori ja Pärnu linnaorkestriga. Roxanna Panufniku “Westminsteri missat” laulsime koostöös Tallinna Filharmooniaga ja teine kord koos Tartu ülikooli kammerkooriga. Orffi “Carmina Burana” ettekanne toimus koos rahvusooperi koori ja orkestriga. Need kavad on olnud koorile suur väljakutse. Õpetan neid suurvorme praktiliselt terve hooaja vältel, aga lauljad oskavad seda väljakutset hinnata.

2017. aasta mais laulame Saksamaal Mendelssohni 2. sümfooniat “Lobgesang”, mida Eestis esitasime eelmisel aastal koos Pärnu kammerkoori, Pärnu linnaorkestri ja Jüri Alperteniga. Lutheri reformatsioonist möödub viissada aastat ja see teos on kirjutatud reformatsiooni neljasajandaks aastapäevaks. Saksa sõpruskoor võttis selle pakkumise vastu ja laulame seda teost koos.

Eelmisel aastal kandsime Tallinna Jaani kirikus ette Helen Tobias-Duesbergi reekviemi ja nüüd on plaanis viia see järgmisel kevadel New Yorki. Dirigeerib helilooja tütar Maaja Roos. Laulda Rudolf Tobiase tütretütre käe all, see on käegakatsutav ajalugu. Kui sakslased peavad Bachi ja Haydnit “oma” heliloojaks, siis meil on Tobias, Kreek ja Ester Mägi. Olla sellega tihedas kokkupuutes on hästi oluline osa “vereringest”.

Olid kümme aastat Estonia ooperikoori koormeister. Mida see aeg kaasa tõi?

Ooperikoor oli minu esimene professionaalne koor, ühe kindla žanriga. See žanr ei ole minu lemmik, see ei tundu “päris” – muusika ja näitlemine koos, need armastuslood seal laval ja mitu korda suremine erinevate odade läbi ... Aga ma õppisin nende aastate jooksul päris palju, õppisin suuri hääli kuulama, mõistma, mida see “täispill” teeb.

Ooperi lavastusproovis pead oskama teost peast, et dekoratsioonide vahel tantsu ja lauluga tegelda. Õppisin lihtsaid töövõtteid, kuidas püsida tempos, kui dirigenti ei näe, ja mida lauljatele õpetada, et pulss ära ei kaoks, ükskõik millised su tantsusammud parasjagu on. See oli minu jaoks midagi uut, mis andis mulle koormeistritööks vajalikke käsitööoskusi. Olin seal kümme aastat, viimase, 2010. aasta kõrvuti Risto Joostiga.

Tammepärja - koorijuhi kauneima ehtega.

Loe edasi Muusikast 6/2017