Varajane muusika väikesel, suurel ja üle pika aja ka teatrilaval

Eesti suurust arvestades oli meie varajase muusika sügismaastik üllatavalt värviküllane ja mitmekesine. Kuigi kvantitatiivselt kippus repertuaar rohkem baroki kui keskaja poole, olid sügishooajal siiski esindatud kõik möödunud ajajärgud ja erinevad koosseisud klahvpilliduost keelpilliorkestrini. Erilise sündmusena lavastus sügisel 2016 isegi barokkooper, mida juhtub Eestis haruharva. Vanad tegijad tegutsesid lugupidamist vääriva aktiivsusega ning järelkasvu on tagamas 2015. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias asutatud varajase muusika keskus. Vabakutseliste instrumentaalansamblite kõrval tegutseb Eestis omapärase fenomenina riikliku toega vanamuusikakollektiiv ning on ka rohkem või vähem püsiva varajase muusika huviga koore ja vokaalansambleid. Samuti on hooaja esimene pool näidanud, et neid, kes tahavad kuulata vanade meistrite loodud muusikat ja avastada unustatud noodiaardeid, on palju. Publikut jagus peaaegu igale kontserdile, kuigi tõe nimel peab möönma, et varajase muusika kontserdipaigad on pigem väikesed kammersaalid.

Arusaadavatel põhjustel sisaldab siinne ülevaade vaid piiratud valikut septembrist detsembrini toimunud kontsertidest Tallinnas ning sellest jäävad paraku täiesti välja aastalõpu kontserdid, samuti leiab vaid osalise kajastuse tavalisest elavam advendiaja muusikaelu. Jõulueelsetel nädalatel juhtus mõnigi kord, et ühel ja samal päeval leidis aset mitu kontserti, mis kõik oleksid sobinud varajase muusika konteksti. Sellest tulenevalt pidi paratamatult tegema valikuid nii kontserte külastades kui ka neist ülevaadet kirjutades, loobuda tuli nii mõnestki põnevast kavast.

Varajase muusika armastajatele avas 17. septembril Niguliste kirikus hooaja barokkmuusika ansambli Floridante ja sopran Maria Valdmaa õnnestunud kontsert “Nuove musiche”. Floridante asetas fookusesse XVII sajandi alguse monoodia ning kindlale teemale allutatud kava oli väga terviklik. Esitajad olid hoolikalt välja valinud ääretult ilusad teosed; kiriku võlvide all kõlasid Peri, Caccini, Luzzaschi ja d’India imelised madrigalid sopran Maria Valdmaa laitmatus esituses ning tuntud madrigaliviisidel põhinevad Bassano ja Rognoni diminutsioonid, mida mängisid kiriku orelirõdult Meelis Orgse (viiul) ja Saale Fischer (orel). Saateansamblina kasutati teorbi (Kristo Käo) kõrval üllatuspillina ka kannelt (Anna-Liisa Eller), mis kõlas küll värskelt, ent tekitas Niguliste tugeva kajaga saalis kohati liiga ebamäärase ja hajusa kõlavälja, jättes teravamad dissonantsid harmoonilise toeta. Valdmaa peente nüansside ja kaunistustega esitus oli tõesti üliprofessionaalne, itaalia madrigalile omane tundelisus ja valulike armastustekstide ülimalt selge ja väljendusrikas edastus kombineerusid tema ettekandes ka tehnilise üleoleku ja ilusa hääletämbriga, mis pääses eriti hästi mõjule kõrges registris.

Varajane muusika väikesel, …

Särava alguse järel tabas varajase muusika hooaega põud, mis kestis kuni novembrikuuni. Selle teisest poolest võttis see suund uuesti hoogu ning aktiviseerusid ka väikekorraldajad. Väga tore kammerlik sari jätkus Andres Siitani eestvedamisel Kloostri Aidas, kus sügisel anti kolm eriilmelist ja heal tasemel kontserti. Esimestena astusid 1. novembril sealsel koduselt väikesel laval üles Soome muusikud Guadalupe López-ĺñiguez (tšello) ja Anna Kuvaja (haamerklaver). Kava põhirõhk oli Beethoveni loomingul ning mõlemad muusikud mängisid repertuaarile täpselt sobivaid ajastupille – Kuvaja Mozarti-aegse pilli koopiat ja López-ĺñiguez prantsuse pillimeistri Claude Pieray tšellot aastast 1725 Beethoveni-aegses seadistuses. Ajastupillid andsid kontserdile kindlasti oma panuse: ühelt poolt nõudsid need kuulajalt harjumist ebaühtlase ja tagasihoidliku kõlaga, aga teiselt poolt pakkusid vastupandamatut koloriiti ja isikupära. Haamerklaveri heli kustub väga kiiresti, mistõttu dünaamilised vahetused on pigem järsud kui sujuvad. Anna Kuvaja mängustiil arvestas pilli omadusi väga täpselt, mis tuli eriti selgelt esile sooloteostes haamerklaverile. Haydni klahvpillisonaadis C-duur Hob. XVI/48 iseloomustas Kuvaja mängu teatud äkilisus ning ülitäpne artikulatsioon ja fraseerimine. Tema esituses oli väga palju vaikust ja pause, mis muutis iga pisema motiivikese ülitähtsaks. Need lakoonilised mõttekatked moodustasid aga ilusa sisulise ja vormilise terviku, muutes tema mängu väga intensiivseks. Beethoveni variatsioonides (G-duur ja F-duur) ning sonaadis tšellole ja klaverile C-duur op. 102 tuli aga esile ansamblipartnerite suurepärane koosmäng, sest López-ĺñiguez ja Kuvaja tunnetasid teineteist nagu siiami kaksikud. Mõlema muusiku mängu iseloomustasid kirkad ja ehtsad tunded ja kergelt ekstravagantne esitusmaneer.

Kohalikest tegijatest alustas uut kontserdisarja raekojas varajase muusika stuudio Cantores Vagantes, kes andis selle raames sügisel kaks kontserti. Mällu sööbis neilt aga eelkõige ansambli kolmas, püha Cecilia päeva kontsert 22. novembril Niguliste kiriku Antoniuse kabelis, kus Purcelli vokaal- ja kammerteosed raamisid tema õpetaja John Blow “Oodi Mr. Henry Purcelli surma puhuks”. Cantores Vagantese üks eestvedajatest Taavi-Mats Utt rääkis kontserditutvustuses raadiole, et on tahtnud seda kava teha juba viisteist aastat, ent kõik on takerdunud lauljate Anto Õnnise ja Taniel Kirikali liiga pingelise ajagraafiku taha. Teatavasti on Blow’ ood lauljatele kõva pähkel, sest vokaalpartii on ebamugav – kontratenorile liiga madal, tenorile liiga kõrge – ja Eestis pole sugugi palju neid, kes võiksid seda teost kõrgel tasemel esitada. Kõigil Antoniuse kabelis viibinuil oli kindlasti hea meel, et Utt ei anna kergesti alla, sest nõudliku ja läbimõeldud kavaga kontsert oli imeilus ning solistid suurepärased. Kuigi väga erineva hääletämbriga, moodustasid Õnnis ja Kirikal ideaalse dueti ja täiendasid teineteist parimal viisil. Mõlemad solistid esitasid Purcelli lühemaid teoseid hingestatult ning jälgides täpselt kõneloogikat. Cantores Vagantes saatis taktitundeliselt ja võimaldas solistidele nii palju vabadust, kui oli parasjagu vaja. Tehniliselt keerukas Blow’ oodis näitasid Kirikal ja Õnnis jällegi meisterlikku häälevaldamist, suurepärast teiseteisemõismist ja muusikalise fraasi nõtket kujundamist. Kui tahta väga norida, siis teose viimases osas ei läinud muusika kohe käima ning fraasi asemel takerduti kohati üksiksilpidesse. Kokkuvõttes oli see aga igati nauditav kontsert.

Õnnis ja Kirikal laulavad koos ka Vox Clamantises, mis võib olla nende haruldase teineteisemõistmise võtmeks. Ansamblil on seljataga kakskümmend tegutsemisaastat ning seda tähistati detsembris minifestivaliga “Vox XX”. Varajase muusika hooaja ülevaatesse sobib 3. detsembri kontsert Niguliste kirikus, kus esineti kavaga, mis kõlas 1990ndatel ansambli esimesel avalikul etteastel. Gregooriuse laulud vaheldusid kontserdil Guillaume de Machaut’ teostega, kellelt tulid esitusele kuulsa missatsükli kaks osa ja täiesti imeline motett “Puis qu’en oubli”. Olles harjunud missa palju kiirema esitusega, mis toob esile luksuva hoketirütmi ja artikuleerib pigem suuremaid üksusi kui iga uut muusikalist sündmust, tundus Vox Clamantise esitus mõtlik ja pehme. Filigraansete dünaamiliste nüanssidega muusika voolas tasaselt, kuid sihikindlalt ja loomulikult ning vokaaltehniliselt laitmatult.

Vox Clamantis ei esine kodumaal kuigi tihti, samas kui teine teeneline kollektiiv Hortus Musicus annab Väravatornis kontserte regulaarselt. Kui Vox Clamantise kontserdil valitses vaoshoitus ja uskumatu täpsus kõigis esituslikes aspektides, siis 26. novembril külastatud Väravatorni kontserdil “Kuldne keskaeg” segas Hortus Musicus ekstaatilise tantsulise cross over’ina kokku araabia ja juudi rahvaviise ja keskaja muusikat, mida saatis kohustuslikuna tunduv trummipõrin.

Huvitaval kombel andis järgmisel päeval, 27. novembril Kloostri Aida kontserdisarjas värske ansambel Ars Revaliensis mõnevõrra sarnase kavaga kontserdi, kus põimiti samuti rahvaviise (seekord inglise ja šoti) ja inglise barokki (Geminiani, Purcelli ja Byrdi versioone rahvalikest meloodiatest). Ansamblis mängivad Melissa, Tõnu ja Lilian Jõesaar (vastavalt viiul, viola da gamba ja klavessiin), kellega liitus ka Robert Staak teorbil. Noor Melissa Jõesaar oli kokku pannud äärmiselt veetleva ja maitseka kava, ent sellel kontserdil jäi kahtlemata vajaka Hortus Musicuse pöörasest energiast. Kui hooliv suhtumine igasse helisse on üldiselt vägagi tervitatav, siis sel õhtul oldi ehk liiga tõsised ja täpsed. Väike lisasärts oleks loomult tantsulised palad löönud tõenäoliselt rohkem särama.

… suurel …

Kuuldavasti läheb Kloostri Ait varsti remonti ning selle sügise kontserdid võivad jääda mõneks ajaks selle sümpaatse kontserdisarja viimasteks. Kuigi ajalooliselt informeeritud esituse tava ja varajase muusika repertuaar on Eesti kontserdielus vägagi hästi esindatud, piirduvad algatused valdavalt väiksemate kontserdikorraldajate või esinejate endi initsiatiiviga. Loomulikult ei tohiks unustada, et meil on olemas riiklik varajase muusika kollektiiv, mis paraku tähendab, et „vanamuusika“ on Estonia kontserdisaalist kadunud Väravatorni. Pealinna esindussaalis oli hooaja esimesel poolel üksainuke varajase muusika kontsert, mille andsid 11. detsembril Poola keelpilliansambel Arte dei Suonatori ja klavessinist Marcin Świątkiewicz. Tegemist oli diplomaatilise tagapõhjaga ja suurelt välja reklaamitud ü