Varajane muusika väikesel, suurel ja üle pika aja ka teatrilaval

Eesti suurust arvestades oli meie varajase muusika sügismaastik üllatavalt värviküllane ja mitmekesine. Kuigi kvantitatiivselt kippus repertuaar rohkem baroki kui keskaja poole, olid sügishooajal siiski esindatud kõik möödunud ajajärgud ja erinevad koosseisud klahvpilliduost keelpilliorkestrini. Erilise sündmusena lavastus sügisel 2016 isegi barokkooper, mida juhtub Eestis haruharva. Vanad tegijad tegutsesid lugupidamist vääriva aktiivsusega ning järelkasvu on tagamas 2015. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias asutatud varajase muusika keskus. Vabakutseliste instrumentaalansamblite kõrval tegutseb Eestis omapärase fenomenina riikliku toega vanamuusikakollektiiv ning on ka rohkem või vähem püsiva varajase muusika huviga koore ja vokaalansambleid. Samuti on hooaja esimene pool näidanud, et neid, kes tahavad kuulata vanade meistrite loodud muusikat ja avastada unustatud noodiaardeid, on palju. Publikut jagus peaaegu igale kontserdile, kuigi tõe nimel peab möönma, et varajase muusika kontserdipaigad on pigem väikesed kammersaalid.

Arusaadavatel põhjustel sisaldab siinne ülevaade vaid piiratud valikut septembrist detsembrini toimunud kontsertidest Tallinnas ning sellest jäävad paraku täiesti välja aastalõpu kontserdid, samuti leiab vaid osalise kajastuse tavalisest elavam advendiaja muusikaelu. Jõulueelsetel nädalatel juhtus mõnigi kord, et ühel ja samal päeval leidis aset mitu kontserti, mis kõik oleksid sobinud varajase muusika konteksti. Sellest tulenevalt pidi paratamatult tegema valikuid nii kontserte külastades kui ka neist ülevaadet kirjutades, loobuda tuli nii mõnestki põnevast kavast.

Varajase muusika armastajatele avas 17. septembril Niguliste kirikus hooaja barokkmuusika ansambli Floridante ja sopran Maria Valdmaa õnnestunud kontsert “Nuove musiche”. Floridante asetas fookusesse XVII sajandi alguse monoodia ning kindlale teemale allutatud kava oli väga terviklik. Esitajad olid hoolikalt välja valinud ääretult ilusad teosed; kiriku võlvide all kõlasid Peri, Caccini, Luzzaschi ja d’India imelised madrigalid sopran Maria Valdmaa laitmatus esituses ning tuntud madrigaliviisidel põhinevad Bassano ja Rognoni diminutsioonid, mida mängisid kiriku orelirõdult Meelis Orgse (viiul) ja Saale Fischer (orel). Saateansamblina kasutati teorbi (Kristo Käo) kõrval üllatuspillina ka kannelt (Anna-Liisa Eller), mis kõlas küll värskelt, ent tekitas Niguliste tugeva kajaga saalis kohati liiga ebamäärase ja hajusa kõlavälja, jättes teravamad dissonantsid harmoonilise toeta. Valdmaa peente nüansside ja kaunistustega esitus oli tõesti üliprofessionaalne, itaalia madrigalile omane tundelisus ja valulike armastustekstide ülimalt selge ja väljendusrikas edastus kombineerusid tema ettekandes ka tehnilise üleoleku ja ilusa hääletämbriga, mis pääses eriti hästi mõjule kõrges registris.

Varajane muusika väikesel, …

Särava alguse järel tabas varajase muusika hooaega põud, mis kestis kuni novembrikuuni. Selle teisest poolest võttis see suund uuesti hoogu ning aktiviseerusid ka väikekorraldajad. Väga tore kammerlik sari jätkus Andres Siitani eestvedamisel Kloostri Aidas, kus sügisel anti kolm eriilmelist ja heal tasemel kontserti. Esimestena astusid 1. novembril sealsel koduselt väikesel laval üles Soome muusikud Guadalupe López-ĺñiguez (tšello) ja Anna Kuvaja (haamerklaver). Kava põhirõhk oli Beethoveni loomingul ning mõlemad muusikud mängisid repertuaarile täpselt sobivaid ajastupille – Kuvaja Mozarti-aegse pilli koopiat ja López-ĺñiguez prantsuse pillimeistri Claude Pieray tšellot aastast 1725 Beethoveni-aegses seadistuses. Ajastupillid andsid kontserdile kindlasti oma panuse: ühelt poolt nõudsid need kuulajalt harjumist ebaühtlase ja tagasihoidliku kõlaga, aga teiselt poolt pakkusid vastupandamatut koloriiti ja isikupära. Haamerklaveri heli kustub väga kiiresti, mistõttu dünaamilised vahetused on pigem järsud kui sujuvad. Anna Kuvaja mängustiil arvestas pilli omadusi väga täpselt, mis tuli eriti selgelt esile sooloteostes haamerklaverile. Haydni klahvpillisonaadis C-duur Hob. XVI/48 iseloomustas Kuvaja mängu teatud äkilisus ning ülitäpne artikulatsioon ja fraseerimine. Tema esituses oli väga palju vaikust ja pause, mis muutis iga pisema motiivikese ülitähtsaks. Need lakoonilised mõttekatked moodustasid aga ilusa sisulise ja vormilise terviku, muutes tema mängu väga intensiivseks. Beethoveni variatsioonides (G-duur ja F-duur) ning sonaadis tšellole ja klaverile C-duur op. 102 tuli aga esile ansamblipartnerite suurepärane koosmäng, sest López-ĺñiguez ja Kuvaja tunnetasid teineteist nagu siiami kaksikud. Mõlema muusiku mängu iseloomustasid kirkad ja ehtsad tunded ja kergelt ekstravagantne esitusmaneer.

Kohalikest tegijatest alustas uut kontserdisarja raekojas varajase muusika stuudio Cantores Vagantes, kes andis selle raames sügisel kaks kontserti. Mällu sööbis neilt aga eelkõige ansambli kolmas, püha Cecilia päeva kontsert 22. novembril Niguliste kiriku Antoniuse kabelis, kus Purcelli vokaal- ja kammerteosed raamisid tema õpetaja John Blow “Oodi Mr. Henry Purcelli surma puhuks”. Cantores Vagantese üks eestvedajatest Taavi-Mats Utt rääkis kontserditutvustuses raadiole, et on tahtnud seda kava teha juba viisteist aastat, ent kõik on takerdunud lauljate Anto Õnnise ja Taniel Kirikali liiga pingelise ajagraafiku taha. Teatavasti on Blow’ ood lauljatele kõva pähkel, sest vokaalpartii on ebamugav – kontratenorile liiga madal, tenorile liiga kõrge – ja Eestis pole sugugi palju neid, kes võiksid seda teost kõrgel tasemel esitada. Kõigil Antoniuse kabelis viibinuil oli kindlasti hea meel, et Utt ei anna kergesti alla, sest nõudliku ja läbimõeldud kavaga kontsert oli imeilus ning solistid suurepärased. Kuigi väga erineva hääletämbriga, moodustasid Õnnis ja Kirikal ideaalse dueti ja täiendasid teineteist parimal viisil. Mõlemad solistid esitasid Purcelli lühemaid teoseid hingestatult ning jälgides täpselt kõneloogikat. Cantores Vagantes saatis taktitundeliselt ja võimaldas solistidele nii palju vabadust, kui oli parasjagu vaja. Tehniliselt keerukas Blow’ oodis näitasid Kirikal ja Õnnis jällegi meisterlikku häälevaldamist, suurepärast teiseteisemõismist ja muusikalise fraasi nõtket kujundamist. Kui tahta väga norida, siis teose viimases osas ei läinud muusika kohe käima ning fraasi asemel takerduti kohati üksiksilpidesse. Kokkuvõttes oli see aga igati nauditav kontsert.

Õnnis ja Kirikal laulavad koos ka Vox Clamantises, mis võib olla nende haruldase teineteisemõistmise võtmeks. Ansamblil on seljataga kakskümmend tegutsemisaastat ning seda tähistati detsembris minifestivaliga “Vox XX”. Varajase muusika hooaja ülevaatesse sobib 3. detsembri kontsert Niguliste kirikus, kus esineti kavaga, mis kõlas 1990ndatel ansambli esimesel avalikul etteastel. Gregooriuse laulud vaheldusid kontserdil Guillaume de Machaut’ teostega, kellelt tulid esitusele kuulsa missatsükli kaks osa ja täiesti imeline motett “Puis qu’en oubli”. Olles harjunud missa palju kiirema esitusega, mis toob esile luksuva hoketirütmi ja artikuleerib pigem suuremaid üksusi kui iga uut muusikalist sündmust, tundus Vox Clamantise esitus mõtlik ja pehme. Filigraansete dünaamiliste nüanssidega muusika voolas tasaselt, kuid sihikindlalt ja loomulikult ning vokaaltehniliselt laitmatult.

Vox Clamantis ei esine kodumaal kuigi tihti, samas kui teine teeneline kollektiiv Hortus Musicus annab Väravatornis kontserte regulaarselt. Kui Vox Clamantise kontserdil valitses vaoshoitus ja uskumatu täpsus kõigis esituslikes aspektides, siis 26. novembril külastatud Väravatorni kontserdil “Kuldne keskaeg” segas Hortus Musicus ekstaatilise tantsulise cross over’ina kokku araabia ja juudi rahvaviise ja keskaja muusikat, mida saatis kohustuslikuna tunduv trummipõrin.

Huvitaval kombel andis järgmisel päeval, 27. novembril Kloostri Aida kontserdisarjas värske ansambel Ars Revaliensis mõnevõrra sarnase kavaga kontserdi, kus põimiti samuti rahvaviise (seekord inglise ja šoti) ja inglise barokki (Geminiani, Purcelli ja Byrdi versioone rahvalikest meloodiatest). Ansamblis mängivad Melissa, Tõnu ja Lilian Jõesaar (vastavalt viiul, viola da gamba ja klavessiin), kellega liitus ka Robert Staak teorbil. Noor Melissa Jõesaar oli kokku pannud äärmiselt veetleva ja maitseka kava, ent sellel kontserdil jäi kahtlemata vajaka Hortus Musicuse pöörasest energiast. Kui hooliv suhtumine igasse helisse on üldiselt vägagi tervitatav, siis sel õhtul oldi ehk liiga tõsised ja täpsed. Väike lisasärts oleks loomult tantsulised palad löönud tõenäoliselt rohkem särama.

… suurel …

Kuuldavasti läheb Kloostri Ait varsti remonti ning selle sügise kontserdid võivad jääda mõneks ajaks selle sümpaatse kontserdisarja viimasteks. Kuigi ajalooliselt informeeritud esituse tava ja varajase muusika repertuaar on Eesti kontserdielus vägagi hästi esindatud, piirduvad algatused valdavalt väiksemate kontserdikorraldajate või esinejate endi initsiatiiviga. Loomulikult ei tohiks unustada, et meil on olemas riiklik varajase muusika kollektiiv, mis paraku tähendab, et „vanamuusika“ on Estonia kontserdisaalist kadunud Väravatorni. Pealinna esindussaalis oli hooaja esimesel poolel üksainuke varajase muusika kontsert, mille andsid 11. detsembril Poola keelpilliansambel Arte dei Suonatori ja klavessinist Marcin Świątkiewicz. Tegemist oli diplomaatilise tagapõhjaga ja suurelt välja reklaamitud üritusega, millega tähistati Weimari kolmnurga 25. aastapäeva ning Poola, Saksa ja Prantsusmaa koostööd. See tekitas ehk mõningaid eelarvamusi, ent juba esimeste taktidega hakkas ansambli rafineeritud esitus ja uskumatu koosmäng võluma. Kavas oli Johann Sebastian Bachi klavessiinikontsert d-moll BWV 1052 ja varajase muusika nö hilisema poole esindajate Johann Christoph Friedrich Bachi, Wilhelm Friedemann Bachi ning Johann Gottfried Mütheli looming. Ansambel esitas seda repertuaari kammerliku, ent peenelt nüansseeritud kõlaga. Seda ehitas Arte dei Suonatori selgelt esimese viiuli ümber, ent ka teisi muusikalisi liine rõhutati õrnalt, nii et ükski partii ei jäänud teisejärguliseks ega märkamatuks. Ansambli ülimalt lihvitud heli jättis kohati lausa salvestuse mulje, ent solist mattis selle oma lopsaka ja pianistlikult laulva mängumaneeriga tihtilugu kaunistuste ja trillerite laviini alla.

Kuuldust viimaseks jäi mullu Collegium Musicale jõulukontsert Tallinna Jaani kirikus 14. detsembril, kus tegid kaasa Helsingi Barokkorkester ning välissolistid dirigent Aapo Häkkineni juhatusel. Endrik Üksvärava koori kutsutakse meedias ikka ja jälle “mitteprofessionaalseks” või “amatöörkooriks”, ehkki selle tase ületab keskmise isetegevusliku kollektiivi võimekust mitmekordselt nii repertuaari keerukuse kui ka kontserdihooaja intensiivsuse poolest. Jõulukontserdi kava oli erakordselt nõudlik ning hõlmas lisaks Johann Sebastian Bachi “Jõuluoratooriumi” BWV 248 kolmele esimesele osale veel Heinrich Schützi motetti “Tröstet, tröstet mein Volk” SWV 382 ja “Suure” Bachi pojapoja Wilhelm Friedrich Ernst Bachi (1759–1845) kantaadi “Columbus ehk Ameerika avastamine” esmaettekannet Eestis (ja tõenäoliselt ka enamikus teistes maades). Viimase teose käsikirja leidis Häkkinen isiklikult Briti raamatukogust, ent selle avastuse tähtsus jääb Columbuse omale ilmselgelt alla. Teos on läbinisti naiivne ja paatoslik ega jätnud erilist muljet ka esituslikus mõttes. Kuna läbikomponeeritud tekstiga kantaati esitati ülikiires tempos, siis oli kooril raskusi äärmiselt tiheda saksakeelse kiirkõnelaadi teksti hääldamisega, solistid (tenor Nico van der Meel ja bass Jonathan Sells) ei kostnud suurest orkestrist läbi. Pigem juhusliku mulje jättis ka Schützi keeruka polüfoonilise faktuuriga motett. Siin laskus dirigent teise tempoäärmusse ning võttis üpris aeglase, loivava tempo ning esitus oli pigem ettevaatlik ja kahtlev, koori kõlagi oli ebaühtlane. Seevastu teose dramaturgia jäi liiga monotoonseks, mattudes polüfooniamängude alla. Isegi kontrastne kooda ei mänginud üldise apaatsuse taustal välja. Tundus, et eelkõige ei haakunud orkestridirigent Häkkinen koori spetsiifikaga ning ka kava ülesehituse mõttes osutus motett minu meelest ülearuseks.

Kui esimesed lood tundusid pigem kontserdi eelsoojendusena, siis selle teises pooles pääses muusikute väljendusjõud lõpuks mõjule. Collegium Musicale oli esitanud Bachi „Jõuluoratooriumi“ kolme viimast osa 2016. aasta jaanuaris ning tegi nüüd jõuluaja kolme esimese kantaadiga tsüklile ringi peale. Kuigi ka „Jõuluoratooriumis“ kippus dirigent pigem kiiremate tempode poole, oli orkestri ja koori koostöö suurepärane. Solistidest säras eriti soome metsosopran Erica Pack, kes tegelikult asendas kontserdi eel haigestunud Monica Groopi. Packi puhul vaimustas nii ilus tämber, ülihoolikas suhtumine teksti ja hea diktsioon kui ka vokaalselt laitmatu esitus. Tema väljapeetud ja hästi balansseeritud esitusmaneer tasakaalustas ka üldiselt rahutuid temposid, võttes kärsituse justkui maha. Väga hea oli ka duett „Herr, dein Mitleid, dein Erbarmen“ kolmandast kantaadist, kus soprani ja bassi (Helena Juntunen ja Jonathan Sells) ooperlikult väljendusrikka ansambliga kontrasteerus oboede diskreetne ja nõtke dialoog. Orkester mängis suurepäraselt ning ajastupillide puhul tavaline mure hääles püsimisega ei paistnud neid häirivat.

… ja üle pika aja ka teatrilaval

Viimaks soovin kirjutada EMTA ooperistuudio ja varajase muusika keskuse ühisettevõtmisena valminud Henry Purcelli ooperi “Dido ja Aeneas” lavastusest, mis toodi Eestis lavale esmakordselt. 18. ja 19. novembril[1] NO99 teatri kammersaalis etendunud barokkooperit lavastas Stephan Jöris (Saksamaa) ning kõigi osapoolte ühiste jõupingutuste tulemusena sündis delikaatne, sümboleid ja allegooriaid täis lavateos, kus õnnestus anda vihjete ja pooltoonidena edasi väga kompleksseid situatsioone. Jöris suutis luua tõelise muinasjutu võluvast valitsejapaarist ja vaenulike nõidade salasepitsustest. Selles tuli talle appi noor kunstnik Joanna Juhkam, Eesti Kunstiakadeemia stsenograafiaeriala üliõpilane, kes konstrueeris ilmeilusa valge värvi ja puhta vormi maailma, millele vastandus nõidade groteskne olek ja kirjud kostüümid. Etendused toimusid kitsas ja pikas ruumis, kus valitsejapaariga seotud stseenid rullusid lahti peamiselt kahel poodiumil saali vastasotsas ning publikuga nii vasakult kui paremalt raamitud lavapind kulges kitsa ribana ühest poodiumist teiseni. Muusikaliselt oli sellise paigutusega seotud nii õnnestunud lahendusi (näiteks Aenease aeglane ja justkui hüpnotiseeritud lähenemine Dido troonile esimese vaatuse alguses) kui ka möödalaskmisi (nii mõjutas see pigem negatiivselt nõidade vokaalduetti, kus üks laulja asus saali ühel ja teine teisel pool). Samas tekitas see aga publikus kindasti ka teatud intiimsuse ja vahetu osasaamise tunde, andes näiteks võimaluse nautida väga lähedalt Damaris Ilvese (Dido) laitmatut näitlejamängu. Tema duett Janari Jorroga (Aeneas) lihtsalt sähvis emotsioonidest ning noorte lauljate lavaline klapp oli suurepärane. Ilves näitas end tõelise draamakuningannana, kelle iga ripsmeliigutus oli tähendusrikas. Vokaalsetest numbritest õnnestus tal kõige paremini raevukas duett “Your councel all is urg’d in vain” III vaatusest, mis kõlas usutavalt ja loomulikult. Dido armastatuim retsitatiiv ja aaria “Thy hand Belinda – When I am laid in earth” ei avaldanud aga suurt muljet – vahest oli noore laulja puhul oma osa ka selle numbriga kaasneval kuulsusekoormal ning närv ei pidanud vastu. Esiletõstmist väärib kindlasti ka kogu ooperi kestel nähtaval olnud oivaline kaheksaliikmeline vokaalansambel (juhendaja Teele Jõks). See tegutses koordineeritult ja loomulikult, vokaalselt olid koorinumbrid pisidetailideni viimistletud. Arvestades seda, et Purcelli ooperis on kooril täita väga suur osa ning lavastaja pani seda ka väga palju laval liikuma, on imetlusväärne, kui hästi on noored lauljad nii suure koormusega hakkama saanud. Tublit tööd tegi ka EMTA varajase muusika keskuse üheksast üliõpilasest koosnev instrumentaalansambel, mida juhendas keskuse juht Imbi Tarum. Noored vanamuusikud mängisid keskendunult ja hea muusikatunnetusega, ehkki nende puhul oli hästi näha, kui palju pingutusi on nõudnud publikust tulvil saal ja traditsioonilise dirigendi puudumine. 2015. aastal asutatud EMTA varajase muusika keskus teeb teist aastat väga tublit tööd, tagamaks järelkasvu varajase muusika nišivaldkonnas, kus seni on akadeemilise õpetuse võimalus Eestis puudunud. Keskus korraldab regulaarselt üliõpilaskontserte, näiteks mängis 1. detsembril keskuse kontserdil EMTA orelisaalis üle kümne noore muusiku, kes kõik on saanud ajastupillide õpetuse ning loodetavasti asuvad lähitulevikus täiendama meie kontserdielu varajase repertuaariga.

[1] Ülevaates on kajastatud 18. novembri etenduse muljeid.