“Juu jääb” – kakskümmend aastat muusikafestivali

Räägime saksofonist Villu Veski­­ga festivalist “Juu jääb” ja sellest, kuidas ühe festivali korraldamine välja näeb. Juttu tuleb ka sellest, kuidas saab alguse muusikute koostöö ja mis on see “liim”, mis neid koos hoiab.

Millal oli see esimene hetk, kui sind muusika paelus?

Ma mäletan justkui päris täpselt, kui 1965. või 1966. aastal näitas Kesktelevisioon ülekannet jazzkontserdilt Carnegie Hallis, kus laulsid Louis Armstrong ja Ella Fitzgerald, trummide, klaveri ja kontrabassi saatel. Olin kolme- või nelja-aastane. Mustad muusikud mängisid, naeratasid, smokingid olid seljas, Ella Fitzgeraldil oli sädelev kleit. Aga see, mis mulle kõige rohkem meelde jäi, oli trummikomplekt – ka see sädeles. Mäletan, et tahtsin hakata kohe bändi tegema. Läksin õue, leidsin kuskilt pioneeritrummi. Keerasin selle külili basstrummiks ja joonistasin sinna oma bändi nime, sest teadsin, et sinna peab olema midagi kirjutatud. Mu esimese bändi nimi oli Noorus. Trummitaldrikuteks olid vanad potikaaned, mis ma ema käest sain. Probleem oli, kuidas neile statiivid teha.

Nüüd, kui olen suur inimene, avastan, et mul seisab ikka trummikomplekt harjutustoas. Ilmselt ma tahan, et selles ruumis, kus ma harjutan, oleksid trummid. See on lapsepõlvest pärit.

Kui väike laps tuleb minu juurde tundi, siis ma proovin aru saada, mis on tema jaoks põnev. Rõõm ja paeluvus, kui see ära võtta, siis seda tagasi saada on raske. Hakatakse kartma ja tulevad kõik need hädad – ei leita publikuga kontakti, mängulisus jääb ära.

Minu teine suur kirg on reisimine, sealt ma ammutan hästi palju inspiratsiooni. Kui tundub, et kõik on läbi, siis tuleb minna teele. Kahe tunni pärast lennukiga sõites tundubki juba, et kõik on alle ees, kõik on uus – teised inimesed, teised toidud, teised lõhnad, teine kultuur, teine muusika.

Oled juba kakskümmend aastat enda algatatud rahvusvahelise muusikafestivali “Juu jääb” eestvedaja. Mis asi on üldse festival?

Eesti Muusikafestivalide kodulehe tarbeks uurisin ajalooürikustest, mida sõna “festival” algselt tähendas ja kust see alguse sai. Esimest korda kasutati seda sõna Inglismaal pidusöögi kohta, kus oli ümber laua rohkem inimesi kui perekonnas. Selle pidulikkuse rõhutamiseks hakati pilli mängima ning muusikat tuli aja jooksul aina juurde.

Üks tänavuse festivali esineja, ameeriklannast laulja ja kauaaegne MTV saatejuht China Moses ütleb, et osast festivalidest on saanud superfestivalid. Vahet pole, kas see on “Rock am Ring”, “North Sea Jazz” või Montreaux’ jazzifestival, festival ise on muutunud kaubamärgiks, mille peale kohale tullakse.

Mis on olnud keerulisemad olukorrad, mis on kahekümne aasta jooksul ette tulnud ja on andnud õppetunde festivali korraldamiseks?

Neid on olnud palju, ikka igal aastal tuleb ette. Kuigi tundub, et peaks juba oskama ja olema kõigeks valmis. Paljudele artistidele on vaja selgeks teha, et festival ei toimu Tallinnas, et selleks on vaja veel edasi sõita, nii autoga kui ka praamiga. Jonnimist on palju, et pole otselendu. Kuigi kõik on eelnevalt agentuuridega kokku lepitud, tundub siiski, et agentuuri info artistini päriselt ei jõua. Oleme artiste toonud öösel kaatriga mandrile, sest ta peab hommikul kell kuus lennujaamas olema, aga ei jõua esinemise tõttu viimasele praamile.

Üks probleem, mis on nii Eestis, Soomes, Fääri saartel kui ka mujal maailmas, on see, et inimesed ei tule päevastele kontsertidele. Võib peaaegu öelda, et eesti mees ilmub välja siis, kui on videvik ja tuled juba süttinud.

Mis selle põhjus võib olla?

Inimene tahab enamat. Ta tahab sündmust, tahab ilmuda sinna keskkonda, kus üritus juba käib. Enamjaolt valib publik aja, millal kohale ilmuda, ning peaesinejat pole mõtet varasemaks pannagi. See oli selge juba aastaid tagasi.

Peale selle on “Juu jääb” ka valgete ööde ajal ning valguse ja video vaatemängu nautimiseks tuleb pimedust oodata. Jaanipäevajärgsel ajal on pimedat aega aga kõigest paar tundi, kesköö paiku.

Milline on festivali publik?

Publik jaguneb enam-vähem kaheks. Ühed on need, kes tulevad konkreetset esinejat kuulama. Teistele meeldib terve festival, kõik suuremad ja väiksemad nimed, kõik persoonid. On ka kolmas grupp inimesi, kes tuleb lihtsalt pidutsema. Festivalil peab olema tugev ja huvitav kava, vahest avastavad külastajad muusika, mida nad võibolla kunagi ei kuuleks. Üks asi on kontsert ja teine music fest koos kõige sinna juurde kuuluvaga.

Loe edasi Muusikast 8-9/2016