Novembri algul leidis Tallinnas aset juba harjumuspäraseks saanud klaveripidu – üle aasta toimuv festival “Klaver” tähistas oma esimest ümmargust sünnipäeva. Kuigi teadlikkus selle suurejoonelise festivali toimumisest on minuga pool elu kaasas käinud, oli sel aastal esimene kord, kui viibisin kogu selle aja Tallinnas ja sain tõepoolest enamikku kontsertidest kuulata. Nädala jooksul toimus 13 kontserti, kaks neist Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kaasabil. Peale klaveri sai kuulda ka klavessiini ja väikest orelit ning Estonia kontserdisaali fuajees imetleda kauneid vanaaegseid pille. Jäin seekord ilma Klaveriorkestri, jazz-duo Joel-Rasmus Remmel–Holger Marjamaa, Eesti noorte pianistide ja austria pianisti Florian Krumpöcki kontsertidest, mille kõigi kohta kuulsin häid sõnu.
Juubelifestivali avasid ERSO ja Neeme Järvi Weberi lennukalt piduliku ja heatujuliselt esitatud juubeli avamänguga. Pärast seda astus lavale ka teine juubilar, Eesti ilmselt kõige enam kontserte andev pianist Kalle Randalu, keda sel õhtul kuulsime koguni kaht teosega, Beethoveni Fantaasiaga klaverile, koorile ja orkestrile ning Brahmsi 2. klaverikontserdiga. Fantaasia on kirjutatud üsna kiiruga, pompöösse, mitut Beethoveni sümfooniat, klaverikontserti ja kooriteoseid sisaldava mammutkontserdi lõpulooks, kus autor tahtis korraga ära kasutada kõiki kontserdil kaasa löönud jõude. Pikk, justkui otsiv klaveri sissejuhatus on sündinud autori improvisatsioonina otse laval. Eklektilise ja natuke tobedana see teos efektsetest momentidest ja vägevast koosseisust hoolimata ka mõjub. Kõige huvitavamalt kõlaski minu jaoks alguse klaverikadents, mida Randalu esitas muheda põikpäise huumoriga. Teises pooles kõlanud Brahmsi Teine kuulub aga kindlasti kõige sügavamate ja tõsiseltvõetavamate klaverikontsertide hulka, mille kvaliteetseks esituseks on vaja tipp-pianisti. Esimene õnnestumine oli siin juba esimeste taktide sissejuhatav metsasarvesoolo, mis sageli kipub luhta minema, kõlas seekord aga laitmatult, väga kaunis piano’s ja ilusa fraseerimisega. Hea orkestri ja solisti koostöö oli kindlasti üks asi, mis esituses kõrva ja meelde jäi. Randalu, kes on tuntuim just oma Mozarti ja Beethoveni interpretatsioonidega, kujundas ka Brahmsi klassitsistlikult selgeks ja klaariks, rohkem abstraktseks kui meeleliseks. See esitus tegi panuse pigem mõistusele ja esteetilisele ilule kui orkestraalsele klaverikõlale ja tundelisusele, millisena ehk sagedamini olen harjunud seda teost kuulma, aga just seetõttu on Randalu käekiri paljude teiste kunstnike seas äratuntav ja isikupärane. Muide, eriti selle hirmraske kontserdi puhul tasuks mainida, et esitus oli absoluutselt puhas ja mängitud suure tehnilise üleolekuga. Enim jäi mulle seekord kõrva sageli teiste osade varju jääv finaal, mida Randalu mängis otsekui vaikse sooja naeratusega, läbipaistvalt ja sarmikalt.
Festivali eredaima elamuse sain Beethoveni monumentaalsest ja harvaesitatavast Hammerklavier-sonaadist argentiina pianisti Nelson Goerneri esituses. See rohkem kui kolmveerandtunnine ausalt öeldes üpriski sürrealistlikult sõge teos, kus Beethoven katsetab ennekuulmatut ja -mõeldamatut, on paras kannatlikkuse proov ka kuulajale. Kindlasti pole see “ilus muusika” tavapärases tähenduses: lõikavad dissonantsid, mis mõjuvad “karvaselt” praegugi, ootamatud teravad rõhud ja muusika voolu katkestavad pausid, lõputuna näiv uinutav aeglane osa ja muidugi hullumeelne fuuga finaalis, mille tärisevad heliredelid, hüpped, trillerid, imelikud modulatsioonid ja ohtrate nootide vahetpidamatu virvarr tekitavad ka tänapäevases kuulajas hämmeldust. See teos võib pakkuda suurt intellektuaalset naudingut, ent võib olla ka väga igav. Goerneri esituses oli see hämmastavalt struktuurne, kõlarikas ja tark, ega lasknud kuulaja tähelepanul hetkekski hajuda. Ta ladus seda sonaati nagu tohutut kolossi kivi kivi haaval, kuni selgus, et iga detail on olnud terviku püsimiseks vajalik. Imetlusväärseim oli minu jaoks ülipika aeglase osa keskendunud vormitaju ja haruldaselt viimistletud kõlamaailm ning fuuga tuline ja väiksemagi kõhkluseta pürgimine päris lõppu, intensiivsuse viimase astmeni.
Mõnevõrra väiksema mulje jättis esimeses kontserdipooles kõlanud Chopini valik. See oli kahtlemata väga peen ja kõlaliselt filigraanne interpretatsioon, ent just see, mis mind vaimustas Beethovenis, see lausa arhitektuurne kontsentratsioon, segas natuke Chopinis. Oleks tahtnud vahel minnalaskmist, hetkeimpulsi ajel sündinud otsust, tunnet, et ka artist laval veel ei tea, kuidas kõlab järgmine noot, sest see on alles õhus ja ootab oma aega. Liiga planeeritud Chopin mõjus mulle kogu oma esteetilise kauniduse juures veidi väsitavalt. Samas oli väga nauditav Bachi vähetuntud Aaria variatsioonidega itaalia stiilis – nüansirikas, kuulatud, täpne ja karakteerne. Kindlasti on Goerneri puhul tegemist pianistiga, keda loodan jälle Eestis kuulda.
Loe edasi Muusikast 1/2017