• Tarmo Johannes, muusik

Multimediaalne kompositsioon: kaunid kunstid ja kaasaegne tehnoloogia. Lühisissevaade “Afekti” kon


19. – 20. oktoobril toimus Tallinnas festivali “Afekt” ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli koostöös korraldatud konverents teemal “Multimediaalne kompositsioon: kaunid kunstid ja kaasaegne tehnoloogia”. Konverents toimus EMTAs, kava koostas festivali kunstiline juht Monika Mattiesen.

Nii sisukat nüüdismuusikafestivali nagu tänavune “Afekt” pole Eestis ammu aset leidnud. Kuna konverentsil kõnelejad olid kas festivali peategelased, nagu heliloojad Toivo Tulev, Georg Friedrich Haas ja Simon-Steen Andersen, või festivali esinejad (helilooja ja dirigent Arash Yazdani, videokunstnik Rainer Kohlberger, luuletaja Jürgen Rooste, helilooja Oxana Omelchuk ning elektronmuusik Florian Zwissler), kujunes konverents huvitavaks, sisukaks ning esitatava muusikaga tihedalt seotuks.

Ettekanded keskendusid põhiliselt kahele teemale: esimesel päeval oli läbivaks teljeks mikrotonaalsus ning teisel multimeedium. Konverentsi esimene esineja Arash Yazdani tõi näiteid ajaloost ja erinevatest musitseerimisviisidest, kuidas sajandite jooksul on erinevates kultuurides pooltoonist väiksemad intervallid olnud tavaline praktika. Ettekandest jäi kokkuvõtlikult kõlama, et mikrotonaalset muusikat pole olemas, on lihtsalt muusika, kus esineb mikrotonaalsust peaaegu alati, oluline on, kuidas ja mille huvides seda kasutada ning kuidas kuulata. Toivo Tulev tõi välja, et tema muusikas on mikrotoonide kasutamine pigem erand, kuid ta on seda mitmel puhul muusikalistest vajadusest lähtuvalt siiski rakendanud – kas loomaks erilisi kõlasid või tekitades pinget või isegi teadlikke teravaid kokkupõrkeid erinevate intoneerimissüsteemide vahel (nt Türgi maqām contra lääne võrdtempereeritud häälestus). Ühtlasi tõi ta ilmselt eelkõige didaktilist lähtepunkti silmas pidades välja, mida on vaja arvestada, et mikrotoonid end kehtestaksid ja omaksid tähendust – kuulmistaju on muidu kategoriaalne ning “ümardab” mikrotoonid kergelt harjumuspärasteks astmeteks. Teine, võibolla olulisemgi tahk Toivo Tulevi muusikas, mida ta tõstis esile araabiamaade maqāmi mõtteviisist ja gregoriaani kirikulaadidest lähtudes, oli modaalsus ning oskus käsitleda laadi kui väga olulist ülesehitavat printsiipi, mis pole pelgalt intervallide järgnevus, vaid kindlate helikõrguslike keskmete, intonatsioonide ning iseloomuliku käitumisega meloodiakäikude ja intervallide orgaaniline kogum.

Päeva peaesineja oli ühtlasi festivali üks nimiheliloojaid Georg Friedrich Haas. Et maailmakuulus helilooja oli Eestis ning astus sisse muusikaakadeemia orelisaali uksest, oli juba sündmus iseenesest. Haasi muidu vägagi huvitav ja kaasahaarav loeng tekitas siiski ka mõningaid küsimusi. Väga meeldiv ja nauditav oli Haasi lihtsus, vabadus ja elavus, kuidas ta oma mõtteid edasi andis või helinäiteid tõi, tehes mõeldu tõesti hästi selgeks. Haasi ettekanne kandis pealkirja “Ma ei ole spektralist”. Nagu hilisemas Arash Yazdani juhitud ümarlauas mõnest vahetatud repliigist selgus, oli tegemist loenguga, mida Haas on juba aastataid pidanud. Loomulikult pole sellest mingit probleemi, ning võib ette kujutada, et näiteks saksa kultuuriruumis on enda määratlemine oluline teema ning tähtis on võidelda, et see määratlemine poleks vale, kuid mis on sellel pistmist muusika sisulisema poolega? Oleks tahtnud palju rohkem teada saada, mis Haas on, mitte seda, mida ta pole: mis on tema loomingus oluline praegu, millised on vahendid selle teostamiseks, mis on muutunud võrreldes näiteks 1990. aastate muusikaga? Samas oli meeldejääv mõte, et n-ö puhtad ülemheliakordid teeb ilusaks just nende mõningane imperfektsus – intonatsioonis esineb alati väikseid kõrvalekaldumisi ning just see muutlikkus, mikrovead, tekkivad tuiklemised ja kõlaline rikkus on see, mis Haasi huvitab ja köidab. Ta toonitas ka, et kuigi ülemheliakorde esineb tema teostes tihti (aga mitte tingimata alati), kuna selle kõla on lihtsalt ilus, siis ei ole see tal omaette eesmärk või komponeerimisel vältimatu ehituskivi. Haasi sõnul püüab ta lähtuda üha enam eelkõige intuitsioonist, et olla sada protsenti vastutav oma muusika eest ja mitte kanda seda vastutust mingi süsteemi või meetodi arvele.

Loe edasi Muusikast 12/2016