“Viljandi folk” võõrustas Euroopat

 

Sel aastal oli juuli lõpp folgipealinnas Viljandis eriline. Pidevalt kasvav publikuhuvi ei üllata enam kedagi. Siiski tsiteerin pressiteadet: “Kunagi varem pole müüdud nii palju festivalipasse ja kontserdipileteid kui tänavu.” Püstitati ka folgi ajaloo rahvarohkeima kontserdi rekord – laupäevaöist Trad.Attacki! massiivset lava-show’d vaatas umbes 7000 inimest. Korraldajad hindasid 24. Viljandi pärimusmuusika festivali külastajate koguarvuks 25 000. See on rekord, nagu ka kahekümne seitsmest riigist kohale saabunud ligi 350 esinejat. Kuid eriliseks ei muutnud muusikapidu mitte rekordite sadu, vaid asjaolu, et Euroopa Ringhäälingute Liit (EBU) valis oma iga-aastase folgifestivali tänavuseks partneriks just “Viljandi folgi”. Eesti Raadio oli kohal kolme saatebrigaadiga ja otseülekanne tehti kahekümne viielt kontserdilt, ETV kandis üle avaõhtu kontserdi Kirsimäelt. Seega said festivalist osa väga paljud. Kõik salvestused on järelkuulatavad ja hakkavad EBU koostööprojekti Euroradio kaudu kõlama umbes kolmekümnes raadiojaamas üle Euroopa.

 

Kuna on võimatu anda täielikku ülevaadet folgil toimunust, püüan vahendada eredamaid muljeid neljal päeval külastatud kahekümne viielt kontserdilt.

 

[---]

 

Mari Kalkun, Tuulikki Bartosik ja Ramo Teder andsid möödunud aastal välja lastelaulude plaadi “Upa, upa, ubinakõnõ”. Just seda nime nende trio praegu kannabki. Lustilik ja rõõmust pakatav kava! Kindlasti peab rääkima Mari ja Tuulikki festivalieelsest ettevõtmisest. Nimelt korraldasid nad Rõuges laste etnolaagri (neile, keda päris laagrisse veel ei võeta). Kontserdi lõpuks tulid ka lapsed lavale. Nagu kuulsin, olid nad andnud rohelisel laval ülivõimsa kontserdi. Väärt ettevõtmine!

 

[---]

 

Mauritaania lauljatar Noura Mint Seymali polnud mulle üllatus. Olin korduvalt kuulanud tema viimast plaati “Tzenni” ja tulin folgile kindla teadmisega, et tema on minu jaoks festivali peaesineja. Ja ma ei eksinud. Enamgi veel, pärast vapustavalt head kontserti võin öelda, et nii võimsat naishäält pole ma oma viieteistkümne folgiaasta jooksul veel kuulnud. Kõigis tutvustustes ja järelkajades kõlas iseloomustus “psühhedeelne kõrbebluus”. Tegelikult saame rääkida ikkagi väga vanast keerulise helikeele ja rütmikaga berberi klassikalisest (pärimus)muusikast, mida esitavad iggawin’id, läbi põlvkondade kestvate muusikute dünastiate esindajad. Emad õpetavad tütardele ardin’i-, isad poegadele tidinit’imängu. Viimasel ajal kasutatakse tidinit’i asemel selle rahvapilli järgi häälestatud ja selle mänguviisi imiteerivaid elektrikitarre. Noura Mint Seymali on kümnendat põlve iggawin, tema isa on tuntud muusik ja helilooja, Mauritaania hümni autor. Pillimängu õpetas talle vanaema. Tema kasuema on aga Mauritaania tuntuim laulja. Mauritaania pärimuslaulu iseloomustab äärmine ekspressiivsus ja improvisatsioonilisus. Araabia keele hassaniya dialektis lauldud poeemid jutustavad jumalast, armastusest ja igapäevaelust.

 

[---]

 

Loe edasi Muusikast 8-9/2016

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload