Eesti muusika päevad 2016. (Mõtte)pingest ja kohandumisest

EMPil esitati nii kontsertlikke kui ka kvaasi-lavastuslikke teoseid. Kuigi “lavastuste” osatähtsus oli väike – siin võib põhiliselt rääkida Ardo Ran Varrese lavalisest serenaadist “Käidi ja külvati pimeduse seemneid, sest valgus hakkas võrsuma” ning Tatjana Kozlova-Johannese prelüüdist luudadele “Suurpuhastus” –, pani see mõtlema kontsertliku ja lavastatud teose puhul tekkivatest eri laadi pingetest.

 

Kunstilt oodatakse, et see “pakuks pinget”. See tähendab, et vastuvõtja ootab, et tal oleks huvitav, et teos haaraks teda kaasa. Selline pinge tuli esile just lavastuslikke elemente sisaldavate teoste puhul. Eriti sügava mulje jättis mulle Varrese serenaad. Kuigi teost ei saa pidada süžeeliselt narratiiveks, kuna moodustus pimeduses otseselt seostamata piltidest, pakkus see pinget. Pinge tekitajaks võib kindlasti pidada teose mitmekihilisust, kunstiliste vahendite (valgus, tekst, muusika, kostüümid, liikumine) kombineerimisel loodud tähendustasandeid – muusika abil anti tekstile uus tähendus, valguse ja varjude mängu kaudu sai lisatähenduse muusika jne (tähenduse all ei tohiks mõista üksnes semantilist tähendust). Samuti võib rääkida huumori ja tõsiduse samaaegsest kohalolust, mis on üsna harv nähtus, kuna neid peetakse millegipärast teineteist välistavaks. Eri kunstiliigid olid kõnealuses teoses maitsekalt ja vaimukalt ühendatud, töötasid terviku nimel ega hakanud üksteist n-ö tühistama, mis seda laadi teoste puhul võib juhtuda. Samuti mõjusid veenvalt ja kaasahaaravalt solistid Jaanika Kilgi (sopran) ja Taniel Kirikal (bariton/kontratenor).

 

Lavastuslike elementideta muusikateoste puhul väljendub pinge eespool kirjeldatud tähenduses kulminatsiooni (konventsionaalselt dünaamilise kõrgpunkti) poole liikumise kaudu. EMPil kõlanud uue muusika põhjal jääb mulje, et enamasti sellisele pingele ei orienteerutud. Kuigi teosed võisid olla üldjoontes narratiivsed, ei väljendunud see narratiivsus pindmisel tasandil (nt kulminatsioon ei väljendunud dünaamilise kõrgpunktina). Seega tundub mulle, et üksnes helilistest vahenditest lähtuv uus muusika ei “paku pinget”, ei haara kaasa, vaid “nõuab (mõtte)pinget”, tohutut kuulajapoolset panust. Mõttepingutuse suurest määrast olenemata jätsid mõned teosed sügavama jälje kui teised. Tooksin välja EMTA tudengi Ekke Västriku teose “Undamine”, milles oli (vist ainsana tudengitöödest) üks idee lõpuni arendatud ning mis sellest küljest haakus ka festivali teemaga “Roheline heli?”. Esiettekannetest olid meeldejäävad Toivo Tulevi kontsert klaverile ja keelpillikvartetile “Nada” ning Helena Tulve teos “Iga säde on arvel II. Loori varjus”.

 

Jälgides festivalil publiku reaktsiooni, võib öelda, et kontserdist olenemata plaksutati mõõdukalt ning naeratati sõbralikult. Sellise reaktsiooni lahtimõtestamiseks on mitu võimalust. Pessimistliku vaate kohaselt tuleks publiku formaalset (igaks juhuks positiivset) reaktsiooni seletada ühtse taustsüsteemi puudumisega, st et kui pole pinda, millelt midagi hinnata, ei saa tekkida ka erisust meeldiva ja mittemeeldiva vahel. Positiivsema vaate kohaselt võib seda aga käsitleda John Cage’i teose “4’33’’” mõju avaldumisena, st et publikul on ilmselt tekkinud võime kohaneda teosega kiiresti, suhestuda igasuguste helidega. Sellise hoiaku ilmekaimaks näiteks oli festivali viimasel päeval Kultuurikatla väikeses saalis toimunud kontserti “Kellukalised”. Minu meelest oli kontsert mõnevõrra kummaline, kuid tundus, et publik võttis kõike toimuvat kunstina. Esiteks kava – esitati väga erinevate heliloojate, nagu Mirjam Tally, Kristjan Kõrveri, Tõnu Kõrvitsa, Anti Marguste ja Rein Rannapi teoseid. Rannap pole uue muusika festivali heliloojana ehk kõige ootuspärasem nimi. Teiseks terviku taotlus – teoste vahel kõlas Tally “The Voyager” elektroonikale, midagi heliinstallatsiooni laadset, mis pidi kontserdi tervikuks siduma. Ometi oli tegemist pigem tervikut lõhkuva võttega, kuna enamiku teostega see ei haakunud sugugi (nt Rannapi kontserdiga klavessiinile ja keelpillidele). Kolmandaks olme – umbes kontserdi keskel hakkas tööle tuletõrjealarm. Sellest hoolimata suhtus publik sellesse kui esteetilisse heliobjekti. Cage’i ideega, olmehelide estetiseerimisega, haakub ka Kozlova-Johannese “Suurpuhastus”, mis pakkus võimalust kuulata muusikana luudade sahinat ning linnamüra. Mulle tundub, et midagi sellist võiks peituda festivali teema “Roheline heli?” taga.

 

Rohelise mõtteviisi taga üldisemalt peitub mure iseenda käekäigu pärast – kauaks mind veel on? Tundub, et EMPil jätkusuutlikkuse ja elujõuga probleeme pole, kuna publiku nappuse üle kurta ei saa, kavad on mitmekesised ning kontserdid toimuvad üle linna.

 

SILDID

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload