Nõiduslik Maarja Nuut

 

Maarja Nuudi muusika levib maailmas üha laiemaid ringe tehes. Lõppenud hooaeg oli täis kontserdireise ja esinemisi mainekatel festivalidel. 2015. aasta suvel esindas ta Eestit EBU Folk Festivalil Krakovis, sügisel leidis aset tema esimene turnee Ameerika mandril. Pärast Tallinn Music Weeki kontserte kirjutasid välismaa ajakirjanikud oma artiklitesse ja blogipostitustesse hüüdeid – hämmastav, nõiduslik, originaalne, võrratu, kiites eesti folgi uut kontseptsiooni, muusika emotsionaalset laetust ja Maarja ekstaatilist keerutamistantsu. Äsja sai valmis uus sooloalbum “Une meeles”. Selles intervjuus räägib Maarja oma muusika lätetest.

 

Sellest on möödas ligi kolm aastat, kui Klassikaraadio hilisõhtustes “Fantaasia” saadetes hakkas ööst-öösse korduma üks ballaadilik pala nappide pillihäälte ja meeldejääva helge harmooniaga ning sealt kusagilt kihtide vahelt kostis tüdruku ümisevat häält laulmas rahvalaulu päikese (või inimese) kuldsele asemele magama laskumisest veljede ja sõsarate hulka... Peale meditatsiooni “Veere, veere, päevakene” oli Maarja Nuudi esikalbumil “Soolo” mitmest punktist lähenemisi eesti rahvaviisidele, põhjamaa rahvamuusika moodi energiat, kriimustavat helikõla, linnulaululikku hõiskamist ja irreaalset tumedust. Sellest plaadist alates on Nuudi lähenemine traditsioonilisele muusikale eesti folgimaastikul ebatraditsiooniline ja oluliselt erinev kõigist teistest. Tema ambitsioon on folgilavadest kaugemal ja muusikaline tulemus sellele vastav.

 

Maarja Nuudi kontserte on isegi enam-vähem sama kavaga põnev mitu korda kuulata. Muusika sünnib alati siin ja praegu, kasvades näilise kergusega nullist üles, kõrge energiatasemini, kerkides väikeste viiulihelide ja lauluüminate kuhjudes keemistemperatuurini, nagu oleks selle taga mingi nõiakunst.

 

Maarja Nuudi loomingut on kõrvutatud ja võrreldud väga erinevate muusikanähtustega, aga võrdlus näitab rohkem võrdleja enda muusikalist kogemust kui peegeldab objekti. Mulle toob Maarja muusika näiteks meelde mitmed vanad lemmikud indie-rocki aladelt 4AD artistide seast, näiteks Dead Can Dance, maailmamuusika poole pealt Sheila Chandra. Aga need võrdlused ei ütle suurt midagi. Maarja Nuut on originaalne ja kordumatu ning tema lugusid saab omavahel kõrvutada või liigitada. Selle muusika võlujõus on mingi universaalne kood, mis äratab kuulajas kogetud aistinguid, heiastab või kriibib välja ammu ununenud pilte. 

 

Uue albumi unenäokontseptsioon meenutab mulle Tõnu Õnnepalu helget romaani “Paradiis” lugudest ammumöödunud elus ja lõpulauset pimeduse sündimisest hämaruses. Ja kumast, mille sees on väga valge.

 

Sul on olnud väga tegus hooaeg. Et kevadeti tehakse muusikamaailmas kokkuvõtteid, siis küsimus: mis oli sulle see kõige tipp?

 

Ehk see kogemus, mis viimase aasta jooksul kogutud. On olnud palju liikumist, pikki vahemaid ja ohtralt unetuid öid. Plaati salvestasin möödunud suvel, jupikaupa. Reisidelt tulles sukeldusime helitehnikuga Kalamajas Peter Salmela stuudiosse, salvestasime ja lõikusime luupe. Lugude kokkumäng jätkus, kui olime juba Ameerika ringreisil, hotellitubades miksisime ja seadsime detaile paika. Põhiosa plaadimaterjalist on elanud juba üsna pikalt oma elu kontsertidel. On ka paar päris uut lugu ja isegi mõned palad, mida mingil kujul võis leida juba mu esimeselt albumilt, aga nüüd on oma nägu ja olemist muutnud.

 

Eelmisest plaadist “Soolo” on möödas kolm aastat ja plaadid on ka mõnevõrra erinevad. Mulle tundub “Soolo” improviseerivam, katsetusi täis ja kirjum.

 

Ma ise ei taju, et “Soolo” oleks improviseerivam, pigem ehk visandlik. Seal on kokku saanud erinevad lähenemised ja ideed – olin süvenenud eesti traditsioonilise muusika uurimisse ning õpetamisse, samas veel eelmiste projektidega seotud ning tasapisi üha enam luupimise maailma sukeldunud. Nüüd on mõndagi seljataha jäänud. Esimeselt plaadilt leiab rohkem traditsiooniliste lugude interpretatsioone, praeguselt albumilt aga suuremas osas minu enda loomingut.

 

Kuidas plaadi salvestamine käis? Kas lindistasid mitmerealiselt või live-elektroonikaga nagu kontsertidel?

 

Selle üle mõtlesime Kauriga (Maarja helitehnik Kaur Kenk) pikalt. Minu loomeprotsess saab peaaegu alati alguse improviseerimisest – võtan mingi motiivi ja hakkan seda läbi mängu uurima. Kui taban midagi mõnusat, salvestan materjali üles ning alles tagantjärele analüüsin, arendan edasi ja otsin vormi. Sellisel hetke ajel loomisel on omad head ja vead, kuid nii olen ma harjunud. Samamoodi soovisin salvestada ka plaati, kuid siis oleksid järeltöötluse võimalused olnud väga piiratud. Nii ei jäänud muud üle, kui kiht kihi haaval salvestada ja lugude helimaailm üles ehitada. Protsess oli kohati lausa koomiline, sest minu pikkade ja sihipäraselt lonkavate luupide üksteise otsa istutamine osutus oodatust keerulisemaks. Ma ei soovinud kasutada metronoomi, mis võib muuta muusika liialt puiseks, kuid siis tekivad kohe loksumise probleemid. Mõnda luupi lõikusime tundide kaupa, sest polnud ikka seda õiget võnkumist. Ühel hetkel hakkasin ma väga nautima võimalusi, mida stuudiotöö pakkus. Helipildi mahult sai plaat kontserdiga sarnane, kuid iseenesest ei pea ma oluliseks live mänguviisi projitseerimist albumile. Need on erinevad asjad.

 

Luup kõlab nagu suurendusklaas. Mis see tegelikult on?

 

Ükskord pärast kontserti rääkisin Mikk Sarvega, kes tuli mu juurde ja oli nuputanud selle luupimise mõiste üle ning pakkus välja, et seda võiks kutsuda “sõlmimiseks”. Justkui sobib küll: salvestan reaalajas muusikalise fraasi ning panen selle kordama, ehk sõlmin mängitud juppe kokku. Niimoodi saab kihte üksteise peale ehitada või laiali lammutada. Luupimise kui sellisega käib paratamatult kaasas korduvus ja minu jaoks on suurim väljakutse olnud tuima monotoonsuse vältimine. Ma ei saa varieerida salvestatud materjaliga, kuid saan muuta lähenemisnurka sellele. Mängin peamiselt üksteisest ülejooksvate rütmiliste fraasidega, mis nihestavad meetrilist tunnetust ning dünaamikaga laiemas mõttes. Selline lähenemine on tegelikult oluliselt mõjutusi saanud traditsioonilisest tantsumuusikast, kus on palju ebameetrilist mõtlemist: muusika tugisammas on pulss, mis kogu aeg tiksub. Sa võid ta esile tuua, aga ei pruugi, ja mängu pingestatus tekib pigem pulsi ümber, kui selle otsas laisalt istudes.

 

Eesti rahvamuusika on ju olemuselt küllaltki kvadraatne?

 

Oleneb lähenemisviisist ja millisest rahvamuusika kihistusest rääkida. Vanem instrumentaalmuusika ei ole üldse kvadraatne ja selline kandiline mõtlemine tuleneb pigem vastavast muusikateoreetilisest lähenemisest ja õpetusest, kuidas neid lugusid on üles kirjutatud ning edasi antud. Kvadraatne mõtlemine on muusikaharidusekaudu meisse kõigisse väga tugevasti juurdunud ja pressib igalt poolt peale. Üks minu põhilisi käivitajaid ongi ennast sellest kvadraatsusest lahti raputada, nii saab muusika hingamise ja voolavuse.

 

Uue albumi “Une meeles” salvestas Kaur Kenk ja produtsent olid sa ise?

 

Koos Kauriga. Kaur oli väga palju abiks helimaailma kujundamisel ja kihtide sättimisel. Liialdamata, mõnes loos (nt “Hobusemäng”) oli meil üle saja rea muusikalist materjali, mis tuli üksteise otsa istutada.

 

Kaur on nagu sinu “bänd”. Kuidas te Kaur Kenkiga üldse kohtusite?

 

Me õppisime koos Viljandis, ta töötas mõnda aega ka Viljandi Pärimusmuusika aidas ja sealt sai koostöö alguse. Nüüd oleme umbes poolteist aastat tihedalt koos töötanud. Minu luupimisetehnika ja kontserdi tehniline ülesehitus on Kauri teostatud. Räägin, mida ja kuidas ma soovin ning Kaur nuputab, kuidas saaks. Näiteks see tantsusammude luupimine pedaalide juures pusimata on Kauri välja pakutud lahendus.

 

See tantsupõrandal keerutamise lugu on üks sinu kontsertide kõige hämmastavam episood. Kuidas on üldse võimalik niimoodi mängides liikuda ja samal ajal salvestada samme ning luupida viiulit?

 

Mõnes mõttes on see minu jaoks just üks kõige vabastavamaid hetki kontserdil. Telg on paigas ja rahu sees. Keerutamisel on teatav korrastav jõud, ja see on tegelikult väga lihtne. Muidugi on mõned nipid, erinevalt klassikalise tantsu pöörlemistehnikast ma ei fokuseeri pilku ja seeläbi justkui näen igale poole, ja nii ta läheb. Eesti keeles on selle kohta mõnus väljend – “pilku vedelaks laskma”. Miks üldse niimoodi keerutada? Kui ma hakkasin traditsioonilise muusikaga tegelema, viis see väga ruttu tantsu juurde (mängisin ju tantsumuusikat) ja mulle tundus, et tants ja muusika elavad praegusel ajal justkui omaette elu, on kõrvuti, aga mitte koos. Vanemal ajal, kui selline muusika oli inimeste elu loomulik osa, tantsisid tantsijad muusikat ja muusikud mängisid tantsu. Tegelikult on nii ju praegugi - kui sulle mõni lugu meeldib, siis tantsid selle järgi. Lavaline rahvatants, see, mida näeme näiteks tantsupeol, tegeleb aga millegi muuga...

 

Magistriõpingute raames külastasin korduvalt Poola traditsioonilisi pillimehi ja sealseid külapidusid. Mind võlus nende muusikute väljenduse terviklikkus, füüsise ja mõtte loomulik erk koostöö. Hakkasin katsetama, millised võimalused on kasutada maapinda ja gravitatsiooni, kuidas fraseerida ja kuidas väljendada muusikat läbi oma keha. Laval keerutamine, samal ajal pilli mängimine ja luupimine on minu jaoks üks tervik.

 

Loe edasi Muusikast 6/2016

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload