• Evelin Tamm, ajakirjanik

Õpetaja ja tema aegruum pärimusmuusikas. Kohtumine Tuulikki Bartosiki ja Krista Sildojaga


Tuulikki Bartosik teadis juba kaheksa-aastaselt, et soovib teistele muusikat õpetada. “Mulle meeldib see hetk, kui õpetatav hakkab enda mõttekäikude kaudu mõistma midagi, millest tal varem aimu polnud või millest ta ainult unistas aru saada. See hetk tekitab minus lausa sõltuvust, see on eriline heaolutunne ja teeb mind väga õnnelikuks.” Oluline on inimesi kannustada, toetada, kiita, õpetada neid üles leidma ja nägema oma potentsiaali. “Mulle meeldib kummutada väidet, et kõik inimesed ei ole musikaalsed. Minu meelest on kõik inimesed musikaalsed. Oleneb ainult, kuidas nad selle musikaalsusega ise edasi tegutsevad, kas selle arengut toetatakse ja kas leitakse üles see rõõm, mis meis igaühes peidus on, kui kuulame-mängime-laulame oma lemmikmuusikat ning see meid ja teisi puudutab.”

Krista Sildoja vanaisa oli viiulimees, isa on akordionimängija, seetõttu on muusika talle lähedane sünnist saati. Muusikategemine on käinud justkui möödaminnes ja ilma liigse kisa-kärata, harjutades ja harjutamata. Ja nii järk-järgult mööda muusikahariduse treppi ülespoole. “Praegu pean tähtsaks veidi rohkem lahti mõtestada pärimusmuusika/rahvamuusika õpetamise ilusaid ja valusaid momente. Tänu pikaajalisele kogemusele selles vallas oskan ehk sõna sekka öelda.”

Mis on pärimusmuusika õpetamises teistmoodi kui klassikalise muusika õpetamises? Või kas siin on üldse erinevusi?

Krista Sildoja: Kui pärimusmuusikas on olulisim siin-ja-praegu kontakt eeskuju ja selle järgija vahel, kahe osapoole reaalne kohtumishetk, siis klassikalise muusika õpetuses tuleb vahele ka kolmas aspekt – teos, selle autor ja interpreteerimisküsimused. Pärimusmuusikas saab autoriks olla selle esitaja ehk pärimusmuusik on ise vahetu looja. Ideaalsel juhul. Mitte nii “ideaalsel” juhul jääb siiski lootus jõuda eesmärgini.

Tuulikki Bartosik: Mõtlesin pikka aega, et nende kahe distsipliini õpetamine on väga erinev, aga nüüd olen arvamusel, et tegelikult ei ole. Igasugune muusika on lihtsalt muusika ja võiksin vabalt sama meetodiga õpetada nii pärimusmuusikuid kui klassikuid. Minu õpetamismeetod põhineb eelkõige enese kuulamisel ja sellest lähtumisel, mitte enda võrdlemisel kaasõpilaste või staaridega. Ennast ei saa eitada, oled see, kes sa oled, oma mineviku, oleviku ja tulevikuga, ja see on kuulda su muusikas, olgu see siis klassikaline või pärimusmuusika. Oleme kõik ainulaadsed, maailmas pole ühtegi täpselt samasugust inimest ja seega pole olemas ka täpselt samasuguseid esitusi.

Autoriteet ja vabadus. Jacques Rancière toob kasvatusfilosoofiasse mõiste rumal koolmeister, st õpetaja, kes teab oma ainest sama vähe kui tema õpilased. Kui õpetaja on alati targem kui õpilane, on nende suhe hierarhiline. Õpilane õpib kuuletumist autoriteedile, loovus on eksitav kõrvalnähe. Kuidas jõuda muusikahariduses selle n-ö gadamerliku käsituseni haridusest, millest kirjutab Airi Liimets – õpetamine ja õppimine kui iseenda loomine kultuuris ja kultuuri loomine iseendas (“Kas muusikaharidus on Eestis jätkusuutlik?”, Sirp 1. VI 2007)?

Krista: Õpetaja on eelkõige teeotsa kättejuhataja. Olen kogenud elus autoritaarseid õpetajaid ja olen sellest saanud tegelikult trauma, mis kõik on mind viinud selleni, et ise teadlikult sellist hierarhilist käsitlust vältida.

Tuulikki: Ma ei ole ennast kunagi pidanud targemaks kui on minu õpilased. Sooritus ei saa olla peamine, kõige tähtsam on protsess. Me ei tea kunagi, milline on tulemus, enne kui see pole käes. Aga kui me tekitame endale tulemusest eelnevalt mingi ideaalpildi või -kõla, siis elimineerime oma potentsiaali tulemuse saavutamisel.

Kas siin on Põhjamaade ja Eesti muusikapedagoogika veelahe või on Eesti muusikaõpetajad pigem eemaldunud/eemaldumas sellest nõukogudeaegsest Pavlovi piits-ja-präänik-pedagoogilisest mudelist?

Krista: Piitsa ja prääniku meetod on kindla peale minek ja ei nõua õpetajalt enamat kui oma õpitud teadmiste ja oskuste järjekindlat edasiandmist. Õpetajaks olemine eeldab aga lisaks empaatiat, suurt südant ja kohandumist. Kust neid omadusi võtta, või kas need on üldse õpitavad?

Tuulikki: Hariduses tuleks lähtuda terviklikkuse printsiibist, mitte niivõrd teadmiste perfektsest edasiandmisest ja kontrollimisest lähtudes. Inimene on tervik koos oma tunnete ja mõtetega ning oma minevikuga. Vabadus paneb suuremad piirid kui kontroll ja piiridest lähtumine, aga õpetajal kulub siis rohkem energiat ning peab olema rohkem teadmisi ja julgust. Õpetajal peab olema ka julgust ise vigu teha ja neid tunnistada.

Loe edasi Muusikast 1/2016