Jan Garbarek. Hääl ja rada

Kõigepealt hääldusest: kes tahab härra Janile helistada, ütleb talle: Hello, mr Garbaarek! Me räägime Jan G a r b a a r e k i s t.

Norra-poola päritolu saksofonist tegi vähem kui kahe aastakümnega imelise tähelennu, praktiliselt nullist peale. Seni muusikahuvita teismeline teadis pärast saksofonist John Coltrane’i kuulamist saadud ilmutuslikku elamust täpselt, mida ta tahab. See oli ka tol ajal täiesti värske muusika, kõige kaasaegsem. Etteruttavalt võib öelda, et noort Jani hämmastas just ennekuulmatu vaimsus, tunnetus, mis läbi helide kumas. Muusugune muusika oli teda ju seni, ja on tegelikult ka hiljem, vähem paelunud. Ta hakkas jäljendama kujundeid, sealhulgas ka hilisele Trane’ile omast eksalteeritud krigistamist saksofoni kõrgregistris. Garbarek illustreerib ilmekalt vana tõde, et kunstnikuks saamine käib kõige kiiremini teistelt aktiivselt õppides, lausa jäljendades. Nõnda tekib materjali valdamise vabadus, milleta kunsti pole. Jan omandas piisaval määral hard-bop’i ja teiste stiilide sõnavara. Pärast plaadikuulamisi üldkoolis jäid ainsaks teoreetiliseks vahendiks iseõppija teel tunnid mentor George Russelliga.

Free jazz’i vabastav mõju

Terve Euroopa oli jazzi kuldaegadel nurgatagune, kõrvaline kant. Jazz oli ikkagi Ameerika neegrite muusika. Nad ei olnud ainuüksi esireas, vaid jazz oli ka nende päris oma kunstiliik, nende traditsioon. Kuni tuli free jazz, mis tõotas peale neegrite vabadust ka valgeile, ja seda mitte üksnes Ühendriikides. Juba vähemalt Coltrane’ist alates muutus jazz ka millekski enamaks kui muusika – manifestatsiooniks.

Kuuekümnendate Oslo sõpruskond astus loomulikult kogu maamuna progressiivse noorusega ühte jalga, free jazz’i rütmis. Noorus on aeg, kus mõtte ja teo vahel puudub sageli kaalutlus, tunded on ühetähenduslikud ja seega ka võimsad. Mindi moevooludega kaasa. Iseenesestmõistetav, probleemitu oli ka see, et esteetilised valikud osutusid eeskujudest pisut erinevaks – muusika kujundite ümber ilmus ameerika, aga ka saksa mõttekaaslastega võrreldes nii ajas kui ka faktuuris palju enam õhku. Peagi tekkis termin “skandinaavia rubato”.

Loe edasi Muusikast 12/2015