• Kai Taal, muusikaajakirjanik

Elus on kõige tähtsam olla õnnelik. Intervjuu Sten Lassmanniga


Foto Kaupo Kikkas

Sten Lassmann on üks põhjalikumaid inimesi, keda tean. Arvestades tema vanust ja laia tegevusvälja on lausa imestus- ja imetlusväärne, kui tõsiselt ta suhtub nii oma kontserttegevusse kui ka pedagoogitöösse, kui sügav on tema muusikaajakirjanduslik tegevus. Ta on ilmselt üks noorimaid Eesti muusikaakadeemias töötavaid doktorikraadiga muusikuid ning on juba praeguseks kirjutanud end eesti muusikaajalukku Heino Elleri kogu klaveriloomingu salvestamise suurprojektiga – see on ettevõtmine, millele pühendumine on võtnud tema väga noorest elust märkimisväärse hulga aega. Inimese teod räägivad ise enda eest – Sten on juba kaheksa aastat tegelnud Elleri loomingu tutvustamise, uurimise ja esitamisega, ta on tegev ka plaadiprojekti produtsendi ja toimetajana. Minu jaoks kõneleb see suurest missioonitundest, mis on temavanuste seas üpris haruldane.

Oled sündinud muusikute perekonnas, su isa on pianist ja ema laulja. Kas muusikuks saamine tundus ainuvõimalik variant või kaalusid nooremana ka teisi elukutseid? Kui, siis milliseid? Miks just klaver, mis selle pilli juures köitis?

Mul oli lapsena palju huvisid ning klaverimäng oli tihtipeale tagaplaanil. Vanemad ei sundinud mind ei liiga palju ega liiga vähe, sain piisavalt vabadust oma mängudega tegelemiseks, kuid samas ei jäänud sugugi maha muusika- ja pilliõppes. Selles on muidugi suur teene ka minu klaveriõpetajatel muusikakeskkoolist, kelleks esimestel aastatel oli Ell Saviauk, hiljem Ira Floss. Lapsena vaevalt et oskasin tõsiselt mõelda elukutse peale, aga neljateistkümneaastaselt olin küll juba täiesti kindel, et saan pianistiks. Ma pole selles otsuses seni kordagi kahelnud ega seda kahetsenud.

Kui palju on isa sind õpingutes aidanud ja mõjutanud, kas ja kui palju õpetanud või lapsena sinuga koos harjutanud? Kui erinevad või sarnased olete sinu meelest muusikute ja pianistidena, mille poolest?

Alguses aitas mind harjutamisel natuke ema, isa ei sekkunud. Isa hakkas minuga töötama alles siis, kui olin juba teismeline ning mõistsin ja tahtsin ise rohkem. Tema loomulik pianism, võrratu kõlakultuur ning kompromissitu suhtumine muusikasse mõjutasid mind palju. Ma ei mänginud isale ette küll kuigi regulaarselt, enamasti ikka vaid enne tähtsat esinemist või konkurssi, kuid neil kordadel võisid “tunnid” venida ööni välja. Küllap me ikka ka sarnased oleme, aga kui palju, selle üle mina ei saa otsustada.

Räägi palun oma õpetajatest.

'

Ell Saviauk juhendas mind esimestel aastatel targalt ja delikaatselt, see andis mulle hea põhja ning palju enesekindlust. Ira Flossi käe all olin koguni kümme aastat, kuni keskkooli lõpuni. Ta on väga tasakaalukas ja maitsekas ning eriti hästi oskab nõuda barokk- ja klassikalisele stiilile omaseid artikulatsiooni- ja rütminüansse. Ka oma praeguses pedagoogitöös pean seda väga oluliseks. Mul õnnestus juba kaheksandast klassist alates õppida ka professor Ivari Ilja juures. Olles ise suure mastaabiga romantiline pianist, andis ta mulle kõhklemata mitmeid raskeid teoseid, millega tegelemine arendas mind suurte sammudega. Ivari juures jätkasin ka muusikaakadeemias ning see oli mulle nii muusikaliselt kui ka inimlikult väga tähtis koostöö. Paljude tema õpetussõnade tarkust mõistan paremini alles nüüd. Pariisi konservatooriumis oli mul erakordne võimalus õppida legendaarse Brigitte Engereri klaveriklassis, kes oli suur kunstnik ja markantne daam. Ta oli Moskva konservatooriumi kooliga ja tunnid toimusid vaheldumisi vene ja prantsuse keeles. Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias olin aastaid Ian Fountaini õpilane. Ian on tõeline inglise härrasmees ja väljapaistvate muusikaliste võimetega. Kontsertpianistina sai ta maailmakuulsaks juba üheksateistkümneaastaselt, võites 1989. aastal maineka Artur Rubinsteini konkursi Tel Avivis.

Räägi oma lapsepõlvest. Mis sind peale muusika veel huvitas, kas sellel on kohta ka sinu praeguses elus?

Mind huvitas väga keskaegse Tallinna kaitserajatiste arhitektuur ja kujunemine, ehitasin makette nii legodest, plastiliinist kui ka paberist. Teadsin kõiki torne ja nende ajalugu peast. Kui sain valmis plastiliinist kogu Tallinna müüri ja tornide maketi (nii all-linn kui ka Toompea), otsustasin ta panna turvalisse kohta riidekapi alla. Kui vanaema mu toa harjaga üle käis, siis olin mõnda aega üsna tige… Kuigi iseloomult olen tubane laps, mängisin väga palju ka õues, sest elasime Nõmme spordikeskuse külje all Trummi tänaval. Kõige rohkem meeldis mulle kummikutega sumbata kraavides ja ojades, mida seal kandis on hulgi. Põhjalike empiiriliste uuringute tulemusel teadsin kõiki kohti, kus on nii sügav, et vesi tuleb üle kummiku ääre sisse. Armastan siiani kummikutega käia – metsas, rabas ja mere ääres.

Kas mäletad oma esimest esinemist, millal see oli? Ja mis on sinu senise elu kõige tähtsam esinemine?

Oma esimest esinemist ma ei mäleta, aga ma olevat seda peljanud sedavõrd, et keeldusin mängimast enne kui publik on saalist lahkunud. Õnneks harjusin peagi ka kuulajatega, vastasel juhul oleks olnud raske end pianistina tõestada. Kõige tähtsam on esinemine XII Tšaikovski-nimelisel konkursil Moskvas 2002. aasta juunis, kus pääsesin poolfinaali. Sealse publiku ülim asjatundlikkus ja tähelepanelikkus ning Moskva konservatooriumi suure saali ülipingeline atmosfäär on mulle mällu sööbinud. Selle tuleproovi järel tundusid muud konkursid ja esinemised palju hõlpsamad. Tundsin endas suuremat sisemist jõudu ning veendumust kunstiliste eesmärkide püüdlemiseks ja tehnilist üleolekut pingelistes lavaolukordades.

Oled olnud edukas nii vabariiklikel kui ka rahvusvahelistel konkurssidel. Milline on sinu suhtumine konkurssidesse ja kas neid on üldse vaja? Kui jah, siis miks?

Sellele on vastus eelmises lõigus. Pianist areneb laval – mida kõrgem pinge ning suuremad panused, seda suurem areng! Tähtis on ka võistluslik kontakt teiste pianistidega, see aitab reaalselt tajuda oma võimeid ning oskusi. Ja tuleb ka mõistmine, et ükski konkurss ei esinda absoluutset ja lõplikku tõde. Konkursid on pianistliku kultuuri hoidmise ning arengu seisukohalt väga tähtsad, sest konkursi olukorras tulevad alati halastamatult esile nii tehniline lodevus kui ka kunstiline diletantlikkus.

Vist Charles Rosen on öelnud, et klassikalise muusika surm on üks maailma vanimaid ja traditsioonilisemaid kõneaineid. Milline on sinu arvamus, kas klassikaline muusika on kriisis? Me kuuleme häirivalt tihti, et pankrotti lähevad nii ooperimajad kui sümfooniaorkestrid, publiku kontserdisaali meelitamine on tõsine probleem. Milline on klassikalise muusika koht tänapäeva maailmas, kellele ja kui palju seda vaja on? Kuidas lahendada tühjade kontserdisaalide probleemi?

ERSO ja Tallinna Kammerorkestri kontserdid lähevad küll täissaalile ning Eduard Tubina balleti “Kratt” uuslavastusele sel sügisel Estonia teatris sain hädavaevu piletid, sest kõik oli välja müüdud. Mõnel väiksemal kammerkontserdil ei tule ilmselt saal alati täis, aga mõnikord tundub, et ka reklaami saab veel paremini teha. Seega mina ei oska kriisist kõnelda.

Loe edasi Muusikast 12/2015