• Elina Seegel, muusikaajakirjanik

Kas saaksin armastada midagi, mis ei kuulu täielikult mulle...


Rauno Elp Cardillaci rollis. FOTO IA REMMEL

Paul Hindemithi ooper “Cardillac” Rahvusooper Estonias 6. juunil.

“Cardillaci” lavastaja Vilppu Kiljunen (Soome) ütleb selle ooperi kohta kavaraamatus, et see on rohkem kui lihtsalt kuriteolugu. Nimitegelase pahelistes tegudes väljendub suur vastuolu kunsti igavikulisuse ja inimsuse kõlbeliste väärtuste vahel. Kunstnikud saavad maailma kohta midagi olulist öelda ainult asju teisiti nähes, võitlus oma sisemise hääle, kire ning ümbritsevast tingitud piiride ja normide vahel ei lõpe kunagi. Etenduse pingestatud dramaatiline süžee läks käima kohe dirigendi esimesest viipest: kardinate tõustes väljendab ekspressiivne muusika paanikat, kus mõrvarihirmus rahvas püüab end peita veripunastes seintes ja põrandates olevate luukide varju. Nutikas ja tänapäevane kujundus (Kimmo Viskari, Soome) tahapoole tõusva lavaga oli lauljatele ehk üsna ebamugav, publikule seevastu oli tänu kaldpinnale kogu tegevus hästi nähtav. Ekspressiivsetes värvides lahendatud üldplaan ja kostüümid – punane, must ja valge, lisaks ohtralt kullaläiget – tekitasid hästi töötava terviku. Hindemithi muusika, vaba igasugusest leebusest (seda ka kõige tundelisemates stseenides), nõuab just sellist hästi läbimõeldud vormi.

Kuigi sõna “ooper” eeldab justkui esmase tähelepanu pööramist vokaalile, tahaksin seekord alustada orkestrist. Kui Hindemithi varasemad teosed on kirjutatud hilisromantilises võtmes, siis just 1920. aastatel jõudis ta endale omase mineviku muusikapärandile toetuva neoklassitsismini. 1926. aastal esietendunud “Cardillacis” puudub otsene seos sõna ja muusika vahel, sellega ei rõhutata midagi, kuid ometi on muusika otseselt seotud Hindemithi fundamentaalsete konstruktiivsete põhimõtete tuumaga. Partituuris leiduvad variatsioonid, kontsertiino kahele flöödile, aaria kontsertinstrumentidele, duett prelüüdi ja fuuga vormis jm. Neis vormides on muusika loodud absoluutsena, see on puhas, objektiivne ja sõltumatu, kuid sellegipoolest täpselt suhestuv stseenide tähenduse ja tegevusega. Materjali polüfoonilisus oli etenduses hästi jälgitav, kuulsime nauditavaid soololõike, mis üldisest faktuurist selgelt välja kostusid. Kohati tuligi pähe mõte “instrumentaalooperist”, sest kõik need orkestri ava- ja vahemängud, üleminekud ja stseenilõpud olid nii paeluvad. Orkestri koosseis (ja asetus) on mõnevõrra erinev tavapärasest – Hindemith kasutab saksofoni, kaalukas partii on klaveril, erinevad löökpillid nõuavad lausa viit mängijat. Dirigent Vello Pähna täpse käe all tegi Estonia orkester minu meelest ühe üle aegade parima esituse, mis oleks olnud kuulamist väärt ka ilma etenduse ülejäänud komponentideta.

Loe edasi Muusikast 10/2015