Search

Ühe klavessinisti teekond. Kenneth Gilbert


Kenneth Gilbert. FOTO GIORNALEDELLAMUSICA.IT

Kanada klavessinist ja organist Kenneth Gilbert lahkus manalateed käesoleva aasta 16. aprillil, 88 aasta vanuselt. Teda jäid meenutama kolleegid ja aatekaaslased, suur õpilas- ja kuulajaskond üle maailma. Gilbert’i isikus oli õnnelikult ühendatud muusikateadlase, interpretatsiooni uurija, esitaja ning pedagoogi anne. Ta on olnud ka suur klavessiinimuusika populariseerija, muusikakasvataja laiemas mõistes selleks, et tema valdkond saavutaks kultuurielus üha laiemat kõlapinda. Oma mitmekülgsuse poolest on teda võrreldud Thurston Dartiga, kes oli samuti oma ala suur erudiit, samas suurepärane interpreet.


Tee algus


Kenneth Gilbert sündis 1931. aastal Kanadas, Quebecis. Tema muusikutee algas klaveriõpingutega, mil ta siirdus õppima Yvonne Hubert’i klassi. Hiljem õpetas Gabriel Cusson talle harmooniat ja kontrapunkti. Orelit õppis ta eraviisiliselt Montréalis, juhendajaks Conrad Letendre. Samas linnas tegutses ta aastatel 1952–1967 Queen Mary Roadi kirikus organisti ja muusikajuhina. 1953. aasta oli tema edasises karjääris tähendusrikas, nimelt võitis ta oreli erialal prix d’Europe autasu koos stipendiumiga, mis avas talle tee õpinguteks Pariisis. Seal õppis ta kompositsiooni Nadia Boulanger’, orelit Maurice Duruflé’ ja Gaston Litaize’i juures, klavessiini Ruggero Gerlini ja Sylvie Spicketi käe all (hiljem ka kuulsa poola klavessinisti Wanda Landowska juures). Õpingud päädisid aastal 1955 ning esmalt sai Gilbert väljaspool oma kodumaad tuntuks eeskätt Kanada organistina. 1959. aastal sai valmis uus mehaanilise traktuuriga orel kodukirikus Montréalis, kus ta mängis pilli esitluskontserdil. See oli Gilbert’i eestvedamisel tellitud, ehitajaks Hamburgi orelimeister Rudolf von Beckerath. Suund varajase muusika tutvustamisele ja edendamisele, selleks vastavate pillide kasutamisele hakkas tänu Gilbert’ile Kanadas jõudsalt kanda kinnitama.

Kenneth Gilbert oli kõrge vanuseni nõuandja ja juhendaja paljudes varajase muusika valdkondades alates oreliehitusest kuni klavessiini interpretatsiooniliste küsimusteni. Gilbert’i pedagoogitöö haare oli uskumatult avar. Ta õpetas Quebecis, Antwerpeni kuninglikus konservatooriumis, Stuttgardi muusikakõrgkoolis, Salzburgi Mozarteumis, Pariisis jt kultuurimetropolides. Õpilastest olgu nimetatud mõned tuntumad varajase muusika tõlgendajad, nagu Emmanuelle Haïm, Davitt Moroney, Scott Ross, Jos van Immerseel, Christopher Stembridge, Ilton Wjuniski jpt.

Gilbert’i olulisust muusikaüldsusele kinnitab fakt, et päev pärast maestro lahkumist, 17. aprillil 2020 oli juba YouTube’is üleval “Hommage à Kenneth Gilbert”, mis on koostatud fotojäädvustustest portreede ja maestro isiklike pillide näol, taustaks tema sissemängitud prantsuse kõrgbaroki helindid (Chambonnières, Couperin, Duphly jt).


Mälestusi


Tuntud inglise organist ja klavessinist Christopher Stembridge, Gilbert’i kauaaegne õpilane ja kolleeg, on väisanud Eestit üsna mitmel korral juba alates 1992. aastast. Ta kirjutas käesoleva aasta aprillis artikli “Reminiscenses” oma kunagise juhendaja ja kolleegi mälestuseks ning meenutab oma esimesi kokkupuuteid Kenneth Gilbert’iga. Stembridge, tol ajal eeskätt orelimängu taustaga, meenutab siin kohtumist oma tulevase juhendajaga 1973. aastal Hollandis, Haarlemis. Tol aastal osales ta Gilbert’i klavessiinikursusel vabakuulajana, ent järgmisel juba aktiivse osalejana. 1974. aastal oli Haarlemis viis aktiivset kursuslast ning kolme nädala jooksul oli kõigil võimalus saada maestrolt ka individuaaltunde. Meistrikursusel keskenduti prantsuse muusikale, nimelt äsja L’Oiseau-Lyre’i kirjastuses Gilbert’i toimetatud François Couperini 2. klavessiinisüidile (Seconde Ordre), ent kavas oli ka Johann Jacob Frobergeri klahvpillilooming, kelle teostest olid tol ajal käibel vaid fotokoopiad. Stembridge meenutab oma kunagise õpetaja tööstiili, kinnitades, et Gilbert’i juhendamises puudus igasugune jäikus. Meister jagas suure rõõmuga uue prantsuse väljaande noodikirjas leiduvaid avastusi ja detaile. Kõiki kursuslasi vallanud tunne, justkui kulgetaks üheskoos samal põneval teekonnal, õpetaja vaid pisut teistest ees ning valmis igaühele õiget suunda näitama. Haarlemi Groote Kerk kujunes niisiis kahe muusiku, kahe barokkmuusika pühendunud uurija ja esitaja eluaegse sõpruse alguspunktiks.

Mõni aasta hiljem sai alguse Gilbert’i ja Stembridge’i pikk ühistöö varajase klahvpillimuusika väljaannete redigeerimise alal, esimeseks autoriks prantslane Jean-Henri d’Anglebert. Oluline oli kohtumine 1976. aastal Provence’is, kus peateemaks olid itaalia varabaroki suurkuju Girolamo Frescobaldi tokaatad. Koos korrigeeriti tolleaegse Bärenreiteri väljaande kitsaskohti ning uuriti faksiimileid, mis hiljem avaldati trükis. See oli tähendusrikas aasta, mil kootööst hakkas idanema idee valmistada ette Frescobaldi uus väljaanne ka Bärenreiteri kirjastuses. See sai muide teoks äsja, 2019. aastal, ning tokaatade uus Bärenreiteri noodimaterjal koos mahuka eessõnaga on nüüdseks olemas EMTA raamatukogus.

Stembridge külastas mitmeid kordi Gilbert’i Pariisis, kus viimane pidas nädalalõpukursusi. Oxfordis korraldas ta koos Howard Scottiga Kenneth Gilbert’i kontserdi Holywell Music Roomis. Kuulajad said nautida unustamatut esitust, mis oli pühendatud d’Anglebert’i teostele. Kontsert pälvis ülitunnustava kriitika ning Kenneth Gilbert pärjati tiitliga World Famous Harpsichordist.


Pedagoog


Stembridge’i meenutuste keskmes on 1990. aastad Itaalias, mil kumbki oli õppejõuks rahvusvahelistel kursustel Toskaana maakonna kaunis linnas Sienas. Kõigil Stembridge’i orelikursuste aktiivsetel osalejatel (sealhulgas allakirjutanul) oli vaba ligipääs kuulama ka Gilbert’i klavessiinikursusi. Brescias, ajalooliste Antegnati renessanssorelite “mekas” olid kumbki juba seal korraldatud barokkfestivali esinejate hulgas. Lisaks veetis Gilbert terve aasta Roomas.

Tol ajal andis ka Itaalia kontserdilavadel tooni põhiliselt romantiline muusika ning Gilbert andis suure panuse Itaalia klavessinistide väljaõppesse. Selsamal Accademia Chigiana kursuse kontserdil Sienas heideti Gilbert’ile ette, et klavessiiniõpilased ei esita lugusid peast, nii nagu pianistid seda teevad. Reaktsiooniks sellele, ja mitte ainult, tavatses Gilbert kontsertidel ise mängida peast.

Stembridge õpetas varajast orelit Sienas kolm aastat. Kummagi korterid asusid Siena katedraali läheduses ning seal peeti õpilaste-kolleegide seltsis pikki interpretatsiooniteemalisi diskussioone. Muu hulgas kuulati XIX/XX sajandi vahetuse inglise suurkuju Edward Elgari orkestriteoste salvestusi helilooja enda juhatusel, mida iseloomustasid pikad rubato-lõigud ja ülivaba tempokäsitlus. Juba sealt tekkinud Stembridge’il paralleel Frescobaldi tokaatade rütmivabadustega. Üks kursusepäev oli plaanitud ka Arezzo toomkiriku renessanssorelil, mille eel Gilbert hoiatas, et sienalaste tundeid ei tohiks solvata “konkureeriva” toskaana linna, ajalooliselt “välismaa” väisamisega, sest seniajani valitsevat kunagiste Itaalia linnriikide elanike vahel mõningane võõristus ja vaen … Accademia kunstiline juht Luciano Alberti tegi möönduse, laenas õnneks kursuslastele oma autot ja väljasõit sai teoks, sobitudes igati eetiliselt Siena kursuste “raamesse”.

Kenneth Gilbert oli pedagoogina äärmiselt viljakas. Gilbert’i õpilane Olivier Beaumont on samuti meenutanud oma õpinguid tema käe all, mil pandi paika iga fraasi peenimad nüansid, kaunistused (appoggiatura), akordide arpedžeerimise viisid jpm. Iga Gilbert’i märkus olnud isikupärane, samas delikaatne. Gilbert on ise märkinud, et õpetaja osa juhendamisel võiks olla le plus superflu possible, võimalikult märkamatu, pigem ülearune.


Interpreet


Alates 1962. aastast on Gilbert teinud arvukalt salvestusi (LP-d) põhiliselt Bachi ja Rameau teostest. Kuid Bach ja prantsuse klavessinistid polnud ta repertuaaris ainukesed. Casavant’i (Quebec) klavessiinidel mängis ta sisse albumi, kus figureerisid heliloojad nagu Böhm, Buxtehude, Walther. See plaat on taas välja antud firmas Orion Master Recordings. Nimistusse lisanduvad salvestused agentuuridele Harmonia Mundi Prantsusmaal, RCA Inglismaal, Music Heritage USAs, lisaks mitmed plaadifirmad Itaalias ja Jaapanis. Oluline on tema 1983. aastal ilmavalgust näinud “Montreal Organ Book”, mis on salvestatud McGilli ülikoolis asuval Helmuth Wolffi orelil. Kenneth Gilbert andis ka aktiivselt soolokontserte ning mängis mitmetes kammerkoosseisudes. Üks paljudest partneritest näiteks on olnud prantsuse flötist Jean-Pierre Rampal.

Gilbert’i tuntakse Harmonia Mundi salvestuste vahendusel eelkõige François Couperini esitajana, kuid salvestatud on ka teiste heliloojate kogu looming ehk opera omnia – d’Anglebert, Rameau jt.


Toimetaja


Kenneth Gilbert’i tegevus kirjastustes koos käsikirjade tõlgendamise, varasemate väljaannete redigeerimise ja uute ettevalmistamisega on olnud üks olulisi komponente tema ülisuures elutöös ja pärandis inimkonnale. Nimetagem vaid osa neist: neli vihikut F. Couperini teostega Heugeli kirjastuses Pupitre (1969–1972), seejärel J.-H. d’Anglebert’i väljaanne (1975, Heugel), G. Frescobaldi kaks tokaatade vihikut (1979, 1980, Zanibon), J. S. Bachi “Goldbergi variatsioonid” BWV 988 (1979, Salabert), Rameau’ koguteos (1979, Heugel). Arvukad väljaanded on ilmunud ka 1932. aastal asutatud prantsuse kirjastuses L’Oiseau-Lyre (tõlkes: lüürasaba lind), mis on tänaseks plaadifirma Decca Records osa. Pupitre tähendab tõlkes noodipulti – samuti huvitav äratundmine kõigile, kes neid väljaandeid käes hoidnud. Eesti nüüdseks juba mitu klavessinistide põlvkonda on ülalnimetatud väljaandeid praktikas kasutanud, ja õnneks on nad kõigile kättesaadavad Eesti muusika- ja teatriakadeemia noodikogu riiulitel. Seega, ehkki mitte füüsilise kohaloluga, vaid oma hindamatu panusega varajase klahvpillimuusika väljaandmisel on ka Kenneth Gilbert Eestit väisanud ja teeb seda edaspidigi. Meie osaks jääb tänutunne sellele võrratule muusikaisiksusele.