Rolf Martinsson (s 1956) on üks tänase päeva väljapaistvamaid Rootsi heliloojaid. Plaadil kõlab kaks tema orkestriteost ja kaks vokaaltsüklit, kus soleerib sopran. Martinssoni helikeel balansseerib tonaalse ja atonaalse vahel. Kuueminutises avateoses “Opening Sounds” (2012) pakuvad naudingut värvikas orkestratsioon ja emotsionaalne pingestatus, mille loob juba fanfaarilaadne ekspressiivne sissejuhatus. Goethe, Rilke ja Eichendorffi luulele tuginev laulutsükkel “Ich denke Dein … ” (2014) on kirjutatud kõrgele sopranile Lisa Larssonile, kellega autor on teinud tihedat koostööd alates 2011. aastast. Larssoni lauljatee sai alguse Zürichi ooperis, ta on musitseerinud Nikolaus Harnoncourt’i, Franz Welser-Mösti, Claudio Abbado ja Antonio Pappanoga ning laulnud Viini filharmoonikute ja mitme teise kuulsa orkestri saatel. Plaadi põnevaim teos on 21 minutit kestev “Into Eternity” (2015) Karin Boye luulele. Sellele eelnev orkestriteos “Tour de force” (2013) juhatab oma hingesoppidesse tungiva olemusega justkui sisse vokaaltsükli pika avamängu, mis omakorda maandub laulja vokaliisis. Ja siis järgneb tekst, mis tõlgituna kõlab: “See hetk, kus nagu hingamist vältiv taevas laotuks igaviku kohal …” Teos pakub lauljale ülimalt palju, siin on unelust, kirge ja mõttesügavust.
Paul Mägi on Rolf Martinssoni muusikasse süüvinud kirglikult, Malmö sümfooniaorkester kõlab värvirohkelt ja kaasahaaravalt. Loodan väga, et Martinssoni vokaaltsüklid leiavad tee ka mõne meie noore laulja repertuaari.
