Multiinstrumentalist Aigar Valsi alternatiiv-eksperimentaalne stiil avab end igal albumil uue nurga alt. Tema muusikale on omane vabadus, eneseiroonia ja detailsus, mis tulevad esile nüansseeritud helipildis. Vals suudab luua mõjusa atmosfääri, mis on rikas, ja püüab tabada elus esinevaid pooltoone.
Käesolev album on sooloprojektina Valsil viies ja koondab viimase kolme ja poole aasta jooksul valminud loomingu. Stuudiomuusikutena teevad kaasa Rein Fuks ja Martin Kikas. Võrreldes eelmiste albumitega on “Kommi asemel” hoogsam, isegi tantsulisem. Eristuva elemendina võib seekordsel materjalil esile tõsta toorema kõla, millele lisab pehmust vokaali kasutus. Tooni annavad tummised harmooniad ja meloodialiinid, millele sekundeerivad jõulised rütmikaskaadid. Süntesaatorite kõrval lisavad kitarridel mängitud partiid haavatavust ja poeetilisust (“Unelmate rada”). Üheteistkümnest palast koosnev album on dramaturgiliselt mitmeplaaniline, üllatusterohke, kuid samas jääb autori positsioonile truuks. Iga otsus on läbi kaalutud, ükski lugu pole üle ega puudu. Valsi lüürika on üles ehitatud sõnamängudele, mille kaudu tuleb esile eluterve filosoofia – oluline on elu mitte liiga tõsiselt võtta (“Isevärki armastus”, “Kiiruse viirus”). Album algab instrumentaalpalaga “Afekt”, järgneb “Unelmate rada”, mida võiks isegi võtta muusikalise vihjena Pia Frausile, mille koosseisu Vals trummarina kuulub. “Sünesteesia” puhul sümpatiseerib vile kasutamine, mis avab tabavalt vahetut elujaatavat mentaliteeti. Järgnevad albumi meeldejäävamad palad “Isevärki armastus” ja kummitama jääv refrään “Kiiruse viirus”. Pala “Hapu unistus” on üles ehitatud telefoni katkestustoonidega mängimisele. See loob tugeva seose lüürika ja üleüldise tonaalsusega. “Futude salajutud” on teine instrumentaalpala, millele järgneb kompositsiooniliselt katkendlik, justkui lonkav “See maitsev molekul”. “Karmainkasso” ja “Vaba radikaal” tõstavad taas tempot ja lõpetavad albumi hoogsamalt.
Aigar Valsi “Kommi asemel” on terviklik ja tugev salvestis, millega suvele vastu minna.
