Meeliköitev neljapäevaõhtu 19. oktoobril Estonia kontserdisaalis pakkus kauaks meeldejääva elamuse. Lavale astus erakordselt huvitav muusikaline kooslus – meeskoor ja saksofonikvartett. Värvirikas ja hõrk helide sümbioos osutus nii kütkestavaks, et publik oli esimestest minutitest haaratud, võiks öelda “peos”.
Kontserdi esimene pool oli üles ehitatud kontrasti põhimõttel. Arvo Pärdi ja Tõnis Kaumanni teoste vahele oli pikitud romantismiajastu helilooja ja klaverivirtuoosi Clara Schumanni (1819–1896) looming.
Kava algusloona kõlas Arvo Pärdi “De profundis” (1980) meeskoorile, löökpillidele ja saksofonikvartetile (seade Andreas van Zoelen). Saab nõustuda Toomas Siitani mõttega: “Võib küll vaielda, kui lähedale muusikale sõnadega üldse pääseb, ent Pärdi muusikal on sõnaga palju pistmist – see on kõige sügavamas tähenduses sõnakeskne.” (Arvo Pärt peeglis, koostanud Enzo Restagno). De profundis clamavi – põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu poole, Issand! – see on 130. psalmi palveteekonna laul. Vastavalt sellele alustab madalaim üksikhääl ja häälte lisandumisel saab kaebelaulust ühine appihüüd. “De profundis” kõlas uues seades esmakordselt, helilooja andis loa töötada oma teoste kallal, loomaks neist versioone saksofonidega.
2021. aastal valminud Tõnis Kaumanni “Hanna kiidulaulu” tellisid rahvusmeeskoor ja Mikk Üleoja. Esiettekanne oli samal aastal Vanemuise kontserdimajas. Helilooja ütleb kavalehel: ““Hanna kiidulaul” on üles ehitatud kontrasti printsiibil – tuttavlikult heakõlaline refrään vaheldub mu “Credos” matemaatiliste häältejuhtimise printsiipidega, mis toob kaasa modaalsuse ja liigub eemale harmoonilisest mõtlemisest.” Tähelepanu köitis meeskvarteti kasutamine. Solistid Kuldar Schüts, Mikk Dede, Ott Indermitte ja Rasmus Erismaa mõjusid värskelt, irriteerivalt, vaheldudes meeskoori traditsioonilise heakõlalisusega. Kontserdi I poole lõpetas Pärdi “Da pacem Domine” (2004), mille aluseks ladinakeelne gregoriaani antifon IX sajandist. Muusikateadlane Saale Kareda kirjutab: “Arvo Pärdi muusika kannab kuulaja tavapärasest erinevasse aegruumi. [—] See on muusika inimesele, kes mõistab kuulata südamega – kes pole peljanud vaadata inimhinge kuristikku ning teab, mis on ahastus maailma valu ja kannatuse pärast.”
Raschér-kvartett on varem mitmel korral Eestit külastanud, kuid nüüd tehti esimest korda koostööd rahvusmeeskooriga. Kvartett asutati 1969. aastal ja kannab asutajaliikme Sigurd Raschéri (1907–2001) nime. Nelikut on tituleeritud saksofonide kroonimata kuningaks. Sel kontserdil mängiti Clara Schumanni “Kolm prelüüdi ja fuugat” op. 16, mille oli kvartetile seadnud van Zoelen. 1840. aastatel süüvisid abikaasad Robert ja Clara Schumann kontrapunkti õpingutesse, Bachi fuugasid uurides rakendasid nad omandatu oma heliloomingusse. Clara Schumanni kõnealune oopus annab tunnistust erakordsest heliloojaandest. Nelja muusiku meisterlikkus, kõrge professionaalsus, ühtne kõlakvaliteet, virtuoossus, vana ja uue muusika dünaamiline tõlgendus tõstis kvarteti mängutaseme ülimalt kõrgele. Kontserdi I pool oli oma rafineeritud ilus täiuslik, puudutades kuulaja hingesoppe, pannes endasse süüvima.
Õhtu teine pool oli kahe helilooja loomingu päralt: Bernd Franke ja Alisson Kruusmaa, ühenduslüliks Ameerika poetessi Emily Dickinsoni luule. Saksa helilooja Bernd Franke (s 1959) kirjutas 2017. aastal tellimustööna teose meeskoorile ja saksofonikvartetile “Luther-Quiz” (“Viktoriin Lutheri teemal”). Franke sõnab: “Tahtsin kõrvutada Lutheri tsitaate Martin Luther King jr tsitaatidega XX sajandist, näidates, kui ajatud ja mõnikord hirmutavalt päevakajalised on nende kahe inimajaloo suurkuju väljaütlemised.” Omamoodi mänguline muusikaetendus toimis hästi rännakuna läbi aja. Kuulama pani viimistletud ja täpne koostöö meeskoori, saksofonikvarteti ning kahe solisti (Reio Blond ja John William Mathre) vahel. Omavaheline üheshingamine, teatud teatraalsus viktoriini esitamisel pakkus publikule ootamatusi ja nõudis erksat jälgimist, lisaks oli tekstiraamat hädavajalik. Epiloogis kasutab helilooja katkendeid kahest Dickinsoni luuletusest.
Kontserdi viimane ettekanne oli mahukas seitsmeosaline tsükkel “So Set Its Sun in Thee” (“Nii tema päike loojus sinusse”) Emily Dickinsoni tekstidele Alisson Kruusmaalt. Teos on pühendatud dirigent Mikk Üleojale, rahvusmeeskoorile ja Raschér-saksofonikvartetile ja selle esiettekanne oli eelmisel õhtul Tartus. Helilooja kirjutab: “Päikese tõus ja loojang kulgebki läbi teose seitsme osa, põimides endasse looduse ja armastuse.” Noore helilooja kõlamaailm on kui akvarell – võluv oma läbipaistvuses ja õrnuses. Isegi kulminatsioonid tunduvad haprad ja läbikumavad. V osa “Kui meri jaguneks” soolo Mikk Dede esituses mõjus hüpnotiseerivalt, justkui adudes, kui kaunilt võib kõlada tänapäeval kirjutatud meloodialiin oma voolavuses ja igavikulisuses. Tõelise elamus pakkus meeskoori ja kvarteti viimse detailini väljatöötatud esitus.
Dirigent Mikk Üleoja töökus, tarkus ja nõudlikkus on viinud meie rahvusmeeskoori taseme nii kõrgele, et pakuti võrdväärset partnerlust maailmas kõrgelt hinnatud saksofonikvartetile. Kogu kontsert mõjus värskelt just tänu osalejate koosluse eripärale, mida eriti ei kuule. Samuti oli kava valik ja ülesehitus meisterlik – sisaldades erinevate ajastute heliloojate loomingut ja pakkudes ühtaegu nii sümbioosi kui kontraste.
