Enne selle plaadi masinasse panemist polnud ma Raimond Mägi mängu kuulnud, siin-seal vaid tema nime. Häbilugu! Trioalbumil trumme mängivat Hans Kurvitsat olin kuulnud korra, siis ka tema mängutasemest üllatudes. Pianist Kirke Karja, mitmekülgne ja Eesti hetkejazzis omnipresentne, on muidugi ammu tuttav.
Raimond Mägi kontrabass on kantileenne ja sügava kõlaga. Oma ansambli eesotsas on ta ka helilooja ja arranžeerija rollis, luues hoolega valitud muusikaliste väljendusvahenditega albumil peaaegu kontseptsionaalse terviku, mis juhindub plaadi pealkirjast. Lisaks on teejuhiks Mägi saatesõnad: “See plaat on pühendatud rahule ja inimestele, kes hoolivad rahust nii enda sees kui ka enda ümber. [—] Paljudel meist on oma kodu? Oma koht, kus tunneme ennast kindlalt? Loodan, et kõik selle leiavad. Siis tuleb ka rahu.”
Üheksa palaga plaat ongi kõlalt-meeleolult rahulik, ehkki mitte otsast lõpuni. Mõneski loos on ka aktiivsemat arengut ja kõrgemat temperatuuri, kuid üldmuljelt on Mägi omalooming kooskõlas kaasaegse Euroopa (ja eriti Põhja-Euroopa) triojazzi iseloomujoontega, kus pannakse rõhku impressionistlikele meeleolumaalingutele ja atmosfäärilisusele. Kolm muusikut jagavad materjali omavahel üsna võrdselt, tegemist pole kindlasti klaveri domineerimisega trummide ja bassi taustal, aga ka mitte bassi soolohääleks upitamisega. Kirke Karja klaverimängus on vaheldusrikkust, mis ulatub piano pianissimo’st orkestraalsete kaskaadideni. Bass ja trummid võnguvad sageli kaasa justkui kaaluta olekus, tõustes teisal taas esile aktiivse, diferentseeritud rütmikaga. Kolmik kõlab kaunilt ja kohesiivselt. Ja kuulajale polegi tegelikult tähtis teada, kas selle tingib mõttesugulus, palju proove ja koosmängimist või lihtsalt head, leidlikult kujundatud ja instrumenteeritud lood.
