Põhja Konn on Eesti progerocki traditsioone – In Spe, Kaseke – jätkav ansambel. Nimetatud ansamblitest eristub Põhja Konn vokaalse komponendi kilbile tõstmise poolest – stagnatsiooniaeg ilmselt just ei kutsunud riskima maailma vähegi adekvaatselt hindava poeesiaga. Teine paralleel on Ruja, kes küll riskis ja üllatavalt pääses ka suures osas edukalt tsensuurist. Peale progelembuse on Ruja Põhja Konnaga sobiv paralleel ka sarnase rahvusliku paatose poolest, Põhja Konna puhul olulist mütopoeetilist poolt oli Rujal küll napilt. Liiati suudab bändi võimekas, selge ja kõrge häälega solist Valter Soosalu ajuti täpselt esile manada ka Urmas Alenderi tämbrit ja maneeri. Soosalu selline reveranss Alenderile ja Rujale on päris asjakohane – Põhja Konngi sugereerib rahvuslikke, aga samavõrd oluliselt ka indiviidi väärtusi, samuti nagu omaaegne rahvusrocki lipulaev.
Eesti popmuusikas pole sugugi sage nähtus, et laiematki publikut selgemalt kõnetav laululine vorm ühendatakse mõnevõrra keerukama helikeelega õnnestunud sulamiks, milles jäävad alles kõik olulised komponendid – keskmisest poploost nõudlikum helikude ja hästi jälgitav, tähendusrikas poeesia, lisaks viimase puhul ülioluline nii laulja kui ka kogu ansambli selge autoripositsioon. Nooruslikule idealismipaatosele ning loodus- ja mütoloogilistele heiastustele on Põhja Konn leidnud tuge eesti luuleklassikast – Juhani vend Jakob Liiv, Koidula, Betty Alver (koguni neljas palas). See aitab tuua juurde lisadimensioone ning sügavusmõõdet.
On väga lahe, et üks laulja teeb seda, millesse ta usub, ja ei võimle mingi jamaga. Taandagu mitmed teised end pealegi muusikatööstuse või ei tea mille-kelle kaasajooksikuiks. Pole küll enam vägivaldne, võimsate taudide ning alaliste ohtude ajastu, ometi on meil kõigil nagu alati valida keerulise, sageli ohtlikugi elu ja mitte-elu vahel. Esimene on selgelt tasuvam, ning lõpuks on omad ohud ja pained teiseski.
