Erinevalt vaat et kõigist teistest Jalmar Vabarna muusikalistest ettevõtmistest (Trad.Attack!, Curly Strings, Zetod, nähtavasti juba rõivad varna visanud Vallatud Vestid, vähemal määral ka Gjangsta ja Viljandi Guitar Trio) tema soolokitarriplaat kardetavasti laiemat kuulajaskonda ei kõneta. Kui ta oleks plaadil üksi, kuid ka laulaks oma kitarri saatel, leiaks ilmselt kuulajaid rohkem. Kuid on arusaadav, et bändinduse virrvarri keskel olles võib kitarristil tekkida vajadus oma isikliku ja intiimse muusikalise väljenduse järele. “Minapilt” seda kahtlemata on – kõik lood on Jalmar Vabarna algupärandid, esitatud metallkeeltega akustilisel kitarril (kõrva järgi otsustades nii kuue- kui ka kaheteistkeelsel) ja mängutehniliselt väga meisterlikult. Arusaadavalt on need lood väga kitarrispetsiifilised, sageli etüüdilikud. Ent plaadil on ka palu, kus meloodia kõrgub saatefaktuuri kohal, näiteks “Vaikus” või “Pluuto”. Ja ka americana maiguga “ludistamised” on kitarriplaadil igati omal kohal (“Kõu” ja eriti “Kiire!”).
“Minapilt” jätab tervikliku mulje, sest ehkki meeleolud erinevad, lõimivad kõlaline sidusus ja olukord, kus kuulaja ees on üks muusik ja üks pill, albumi kaksteist lugu ja nelikümmend neli minutit üheks katkematuks, kärisematuks kangaks. Selle üle, mis või kes on selliste pealkirjade taga nagu “Jakobi”, “Pluuto” või “Emili”, ei hakanud ma üldse pead vaevama. Loodetavasti heidab Jalmar Vabarna sellele ise mõnel oma kontserdil valgust.
