Selles ülevaates on kõrvuti kaks suve lõpus ilmunud EP-plaati, ühel viis ja teisel kuus eestikeelset omaloomingulist laulu. Nii Tiina Adamsoni kui ka Haldi & ans Flamingo puhul on tegu albumidebüüdiga ning kaht plaati sobibki kuulata järge- ja kordamööda.
Mõlema helikandja stilistikat markeerivad funk ning 1970. aastate lõpu disko, soul ja raadiopop, loomulikult koos mitmesuguste kaasaegsete lisanditega. Lood on vaheldusrikka harmoonia ja meeldejäävate meloodiatega ning instrumentatsioon on rikkalik. Näiteks kuuleb mõlemal albumil flööti, mis pole Eestis sugugi tavaline. Ja mõlemal lauljataril on kaunikõlaline ning isikupärane tämber ja häälekasutus, mis ongi ju see esmapõhjus, miks me üldse kedagi pikemalt kuulama jääme.
Haldi ansambel Flamingo on lausa 10-liikmeline ning selle kõla on luksuslik ja pehmetooniline. Plaadi produktsiooni iseloomustavad selged retro-otsingud, pastelsed helivärvid ning kordamööda madalal ja kõrgel kuumusel keevad gruuvid. Haldi laululaad on sensuaalne ja romantiline, mida rõhutab ka albumi kajarohke kõlakujundus. Lauljatar ei tee saladust sellest, et ta eeskuju ja referentsipunkt on 1970.-1980. aastate Eestis soul’i, funk’i ja diskot sulatanud lauljad nagu Els Himma, Marju Kuut ja Heidy Tamme. Haldi esitus on oma eeskujude vääriline.
Tiina Adamsoni “Sabatäht” on (veel) tantsulisem ja otsekohesema minekuga. Ka tema bändipildis on retromõjulisi kõlasid ja võtteid, näiteks helipildis esiplaanile toodud basskitarr. Sellel plaadil haaravad rohkem tähelepanu ka laulusõnad, mille teemade ja kujundite ring on laiem kui Haldil. Soovitan kindlasti mõlemat plaati kuulata – “Sabatäht” vältab vaid 16 ning “Õige aeg” 22 minutit ja muusikalist ballasti neil pole, küll aga mitu lugu, mis võivad meeldima hakata ja meelde jääda. Minu lemmikud on Tiina Adamsoni “Vaatemäng” ja Haldi “Südasuvised ööd”.
