Marianna Liik on 1992. aastal sündinud helilooja, kes liidab akustilisi ja elektroonilisi helisid. 2014. aastal lõpetas ta elektroakustilise kompositsiooni bakalaureuseõppe Margo Kõlari ja Malle Maltise juhendamisel ning 2017. aastal omandas magistrikraadi kompositsioonis Helena Tulve ja Margo Kõlari õpilasena.
Autorialbum “Januneb valgust”, mis on kuulatav vinüülil ja voogedastuses, on noore helilooja 2022. aasta visiitkaart. Vinüülplaadi kahele küljele jõudis neli teost aastatest 2014–2020 üles võetuna Tartu Pauluse kirikus, toonmeister oli Margo Kõlar. Plaat annab tunnistust autori küpsest ja tundlikust maitsest. Ühte on põimitud sakraalhoone saladuslikus akustikas mängitud kammermuusika ja müstilised elektroakustilised kõlad.
Vinüüli A-osa võttis hingetuks, out of breath – tõesti. Avalugu “Out of Breath” viib kuulaja pikemata meelerännakule tundlikesse heliruumidesse, hoides tähelepanu õrnalt ja tähendusrikkalt. Teose tellis tšellist Aare Tammesalu, kaasa teeb Merje Roomere viiulil ja autor elektroonikal. Juhan Liivi tekstiline “Inimesed, kes enese ära kaotasid” häälele, tšellole ja elektroonikale saab hääle Laura Põldverelt ja tšellokõla Theodor Singilt, autori esituslaad lisandub elektroonikal. Tegu on silmapaistva kunstiteosega armastusest, kus sõnateksti rütm, tähendus ning instrumentide muutlikud väljendusvahendid moodustavad kütkestava terviku. Lauldud ja räägitud tekst on selgelt ja kujundlikult esitatud, pulseeriv, mürisev ja helisev kõlakudum kõnetab kuulaja südant.
Vinüüli B-osal on kaks instrumentaalteost. Plaadi nimilugu “Januneb valgust” ühendab oboe, tšello, Pauluse kiriku oreli ja elektroonika. Mängivad Riivo Kallasmaa, Theodor Sink, Ulla Krigul ja autor. Helilooja kirjelduse järgi on sellel teosel seos Beethoveni klaverisonaadiga nr 31 op. 110. Dramaturgiliselt on siin helilooja ämbientsele käekirjale lisandunud katkendlikult rütmilised klassikalisemad meloodiad, mis vahel sulanduvad mustriliselt hüpnootilisse kõlaruumi ja vahel katkestavad seda ärplevalt. Kõige magusamalt mõjub aga ikkagi kosmiline eemalolev pulseerimine, selles on Marianna Liik tõeline meister.
Lõpulugu on elektroakustiline “Värav”, algselt mõeldud installatsioonina Tartu kaarsillale. Raske öelda, kas see linnamüras kostakski välja, aga täie tähelepanuga teadlikult kuulates on see nauditav; siin on autorile omane kummastav ruum, hajumise, pulseerimise, karjase- ja lindude hõigetega, mis on justkui meele peeglisse pandud, kus kõik varieerub ja miski pole enam sama kui enne.
Soovitan järelkuulata Klassikaraadios Johanna Mängeli saadet “NYYD-muusika”, kus teoseid kommenteerib autor. Aga see muusika väärib ka vaikset õhtupoolikut vinüülimängija seltsis.
