Marianna Liik

“Helilooja töö on ju ikka sama – helide teoseks organiseerimine. Öeldakse, et heliloojal on lõputult valikuid. Olen selle peale palju mõelnud. Kui oled teatud ajahetkes, mingi teose ja ideega, siis on valikud tegelikult üsna piiratud. Neid “õigeid” valikuid, mis sobivad, justkui ei olegi palju, vähemalt enda puhul tunnen nii. [—] Helilooja elabki nende hetkede nimel, kui teos jõuab punktini, kus mingid asjad tekitavad vaimustust, kui mingid ideed leiavad lahenduse ja oma koha muusikalises koes ja vormis. Alguses on teose kirjutamine enamasti üks suur pusimine, aga kui pilt äkki ees “selgeks” lööb, siis on see võimas ja vaimustav tunne. Või kui tuleb mõni hea mõttevälgatus, mida teoses kasutada. Sest kunagi ei saa lõpuni ära seletada, mis täpselt muusikalise kujundi või idee taga on, ja see ongi väga lummav.”