Luuletama, kui nii võib nimetada algeliste värsiridade kirjapanekut, hakkasin igavusest. Umbes kümneaastasena olin haigena voodisse aheldatud. Millega aega mööda saata? Mingi tung ennast väljendada vist oli, täpsemalt ei mäleta enam. Kirjutasin koerast-kassist (need olid mul olemas), emast, isast, õest, ilusast ilmast, vihmasajust … See oli algkooliaeg.
Keskkoolis lisandusid epigrammid, põhiliselt õpetajate kohta. Luulelisi iseloomustusi kirjutasin ka ülikoolis, sihtmärkideks kursusekaaslased ja õppejõud. Ülikooli kirjandusvõistlusel sain isegi ergutuspreemia. Päris auhindu said tulevased klassikud Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo …
Ülikooli ajal kirjutasin ka tõsiseid, vahel naljatlevaid-iroonilisi proosatekste: Tartu Akadeemilise Meeskoori (kus olen olnud algul laulja, hiljem dirigent) kontserdireisidest Moskvasse, ka mujale “suure kodumaa” avarustesse; samuti üliõpilaselu kirjeldusi. Eduard Vilde eeskujul kirjutasin ka oma esimese ja viimase kriminaalse jutukese “Röövitud pangatähed”.
Pärast ülikooli lõpetamist, tööl olles Tartu Gogoli-nimelises raamatukogus (praegune O. Lutsu nimeline Tartu Linnaraamatukogu – toim) püüdsin igavavõitu töö tõttu lohutust leida ikka epigrammides, samuti pikemas vabavärsilises oopuses “Ma ei taha olla tagumik”.
Nüüd, mõni aasta tagasi, ilmutasin käsikirjalise kogumiku “Riimiga ja riimita 1956–2024”. Lisan siinkohal mõned näited.
Liia’le (abikaasale)
Koiva, Koiva, su ääres me olime, –
tüdruk ja poiss.
Koiva, Koiva, su kaldad nii kaunid,
nagu meiegi – tüdruk ja poiss.
Koiva, Koiva, su keskel on keerised,
nagu meilgi, tüdruk ja poiss.
Koiva, Koiva, sa voolad kaugele,
sinuga meiegi – tüdruk ja poiss.
1966
Made’le (tütrele)
Aeg nagu lind
lendas üle Su õue
jättis maha oma laulud
ja kordusmärgid
et tulla tagasi
ja edasi laulda
2019
Pelle’le (pojale)
Poeg, ära lahku lootuste rajalt,
ehita elu, mida südames vajad.
Rändame koos seda aega, mis antud,
aega, mis armust ja usust on kantud.
2021
Kadi’le (tütrele)
Kured tulevad ja läevad,
nii ka kaunid kevadpäevad.
Igavesti jäävad emad,
kõigist kallimad on nemad.
2022
vaimsuse otsingu
lõputul rännakul
kukkus rihmutatud taxokoer külili
teda juhendav
palavalt armastatud poeet
sai tugeva inspira
ja pani paberisse
luulelduse “Koer külili”
sügava sisutuse tõttu
leidis opus äramärkimist
vaimuvaeste väärteoste võistlusel
Kollane laul
Kollane on kullerkupp,
mõni muugi õienupp.
Kollane on kollatõbi,
maisikrõpsu krõbin.
Kollane on rebu koores,
olgu küps või olgu toores.
Kollane on lihtsalt värv,
kollaseks võib minna närv, –
närvid on ju värvilised,
värvid aga närvilised.
Kollane on kollane.
Juba Hamlet tollane
ütles: kollane või mitte kollane.
1998
Kõnepruugist:
“… ausalt öelda …”
(kas sa tavaliselt valetad?)
“… ma tahaksin tänada …”
(mis siis takistab sind tänamast?)
“… tere ka minu poolt …”
(kas sa vahel teretad kellegi teise poolt?)
2017
Laula end linnuks, kel vaba on taevas,
rännakuks kaugusse pilvelaevad.
Ometi siia – metsade taha,
põldude vahele liugled sa maha.
Siin on su algus, siin on su juured,
olgu sa väike ja teised nii suured.
2001
Kevad sügises
Elusügisel õitsemas kevad,
saadet’ õhtuvarjude astest.
Elusügises isad ja emad
näevad und lendu läind lastest.
Aastad kukkusid seemnena mulda,
oli tormi, päikest ja sadu.
Igast külvist sai oodatud kulda, –
tuli õnnistust, lootust, kadu.
Elusügisel õitsemas kevad,
päikese paitus vaikinud veel.
Elusügises isad ja emad
igihaljana õhtusse teel.
2006
Ema, ära nuta,
et olen kaugel,
ma pidin minema,
palun, püüa mind mõista!
Ema, ära nuta,
ma olen su lähedal
igal õhtul,
kui uinun ja igatsen sind.
Siis olen ma jälle väike ja armas,
pika patsiga, naeratus põsel.
Ema, ära nuta …
Ma tulen su juurde tagasi,
ma ei jää hiljaks.
2005
Peatu, hetk!
Jää õitsema õunapuuõis!
Mu lühike retk
et kaunina kesta veel võiks.
Jää kumeraks, kullerkupp,
pea kaldu, nurmenukk.
Hilissuve lohutu floks ...
Ja laulud,
mis kunagi loodud,
neist mõni võiks kestma jääda,
jääda kestma üle taeva,
läbi mulla.
Peatu, hetk,
et kordki veel kokku tulla!
2015
