Eesti keeles on kolm minevikku. Seda, mis lähiajal toimus, väljendatakse lihtminevikuga. Seda, mida on tehtud, väljendatakse täisminevikuga, ning seda, mida oli tehtud, enneminevikuga. Lihtminevik on neist kõige tavalisem jutustamise vorm; ka Robert Jürjendal pani oma oma juubeliaastal ilmunud sooloplaadile pealkirjaks “Lihtminevik”.
Seoses Jürjendaliga tulevad esimesena meelde ansamblid Fragile, UMA ja muidugi Weekend Guitar Trio. Lisaks neile erinevad koostööprojektid ja plaadistused, mille üleslugemine veniks pikale. Nüüd siis on ilmunud sooloplaat, järjekorras kolmas.
Robert Jürjendali helikeel, loominguline mõtlemine ja instrumendikäsitlus on sellel plaadil ühtaegu nii äratuntavad kui ka üllatavad. Tuttavlikku Jürjendali helimaailma lisab uusi ja üllatavaid kihistusi trummar Andrus Lillepea raudne trummikäsitlus. Mõnel lool on ikka kange proge maik man. Ajal on pöördumatu mõju kõigele, maailm pole ammu enam endine, kitarr ei tee ammu enam ainult kitarri häält, igasuguste imevidinatega on võimalik panna teda tegema hääli, mis ulatuvad lainekohast türannosauruse möirgeni. Nii kuuleb ka sel helikandjal sulnilt kulgevaid helipilte nagu “Vennad”, “Sulavad mälestused”, “Üles üles”, aga ka eksperimenteerivat “progetamist” – “Ei või jaa”, “Vanad jutud” (viimase loo videot saab ka internetist kaeda).
Kümme instrumentaalpala on salvestatud ja miksitud Robert Jürjendali poolt tema Aaviku talus. Igaüks neist jutustab omaette loo, lihtminevikus, ent kokku moodustub siiski terviklik narratiiv. Plaati on mõttekas kuulata järjepanu, algusest lõpuni. Ja nagu maestro ise on öelnud: “Vahel juhtub, et unistad albumi salvestamisest ja saad tulemuseks salvestatud unistuse. “Lihtminevik“ on selline unistus”.
