Lätsi liina. Zetod / Zetod

Ivan Oraval oli Rahvarinde loomise ajal see mure, et iga teine tänaval vastu tulnud inimene oli Edgar Savisaare näoga. Minuga oli Viljandi pärimusmuusikafestivali ajal umbes viisteist aastat tagasi aga sedasi – ükskõik, mis ajal juhtusin Rohelisest Lavast mööda minema, ikka mängisid seal verinoored ja reipad Zetod, minu meelest ka kogu aeg ühte ja sama lugu. Vahepeal on omajagu aastaid veerenud, Zetod on andnud sadu kontserte ja korjanud õige mehise sületäie auhindu, kuid õnneks on ansambli energiline ja terve suhtumine ellu ja muusikasse samaks jäänud. Multitalent Jalmar Vabarna ümber kogunenud Zetod on kogu aeg teel, nagu ka bändi plaatide pealkirjad selge sõnaga välja ütlevad: “Lätsi vällä kaema” (2005), “Lätsi tarrõ tagasi” (2008), “Lätsi sanna” (2010) ja “Lätsi kõrtsu” (2013). “Lätsi liina” nägi ilmavalgust pärast viieaastast salvestuspausi. Zetod ei ole siiski kunagi varjusurmas olnud, lihtsalt nad ei esine viimasel ajal ülemäära tihti, kuid hoiavad end vormis. Arvestades Jalmar Vabarna pehmelt öeldes tihedat graafikut, on tähelepanuväärne, et Zetod ei ole jäänud mängima seda “ühte ja sama” lugu, mille najal võiks end aastakümneid püsti hoida. Eelmine album oli ehk esimene märk sellest, et bänd rõhub ka stuudios spontaansusele ja et energia talletumise seaduse altarile võib ohvriks tuua mõned pisikonarused. Zetod eelistavad filigraansusele spontaansust ja seda mõtet kannab ka käesolev, ansambli 15. tegutsemisaastat tähistav album. “Lätsi liina” ei ole enam folk-punk, vaid pigem folk-rock. Avapala “Kiä külv orgo orasõ” meenutab üsna tugevalt seitsmekümnendatest mõjutusi saanud USA stoner-rocki bändi The Black Keys. Lugu “Teetu-paapu” läheb lausa parajalt psühhedeelseks progerockiks. Ajal, mil kodumaine folk haarab arhiivimaterjali Saarest ja Harjust, Tartust ja Tapalt, on tähelepanuväärne, et Zetod on end identifitseerinud ühe konkreetse piirkonnaga ja sellele truuks jäänud. Kõvad poisid! Või noh, juba ammu mehed ikka.