Kalle Pilli Quintet. “Lantau”

Kalle Pilli kvinteti (KPQ) album “Lantau”, mis ilmus juba sel kevadel, on pealkirja saanud Hongkongi suurima saare järgi. Bändiliidri enda selgitusest tundub, et ka üsna suvalisel põhjusel. See aga ei tähenda, et album ise suvaline oleks, pigem on see nagu kaua valminud viljadest pressitud ja viimaks kindlasse formaati talletatud moos, mis võiks maitsta paljudele.
Pilli jaoks, kes on kitarristina juba aastaid osaline väga mitmetes erinevates pop- ja jazzmuusika koosseisudes, on nimelt tegemist esimese oma nime kandva salvestusega, millel leiduvad kompositsioonid on valdavalt küll lavalt kõlanud ka varem. Albumi unelevalt kulgevas nimiloos on aimata patmetheny’likke värvinguid (paaris teiseski loos), mis küll veel päris lõpuni välja ei kanna, kuid ka sellest pole midagi katki. Ehk tuleb siin tõdeda, et puudu jääb veel teatavast mõttemaailma rafineeritusest, mis võimaldaks muusikalistel ideedel areneda ja mõjusamalt esile pääseda. See painab tegelikult suuremalt jaolt ka kogu ülejäänud kogumikku, mis taandub just niisuguses albumivormis liiga sageli taustajazziks, kuid samas pole keeruline ette kujutada, kuidas need kompositsioonid oma loomulikus ehk lavalises keskkonnas võiksid hoopis paremini tööle hakata. Üldjoontes on “Lantau” küll kosmopoliitse kõlataotlusega, aga läbikuuldavalt Eesti jazzialbum, rahulik kogumik, mille dominandiks pole mitte Kalle Pilli kitarr, vaid Joel Remmel ja tema klaverisaund, mis on kohalikule jazzipublikule nii tuttavaks saanud. Just Remmeli soolod ja Janno Trumpi bassisoolo palas “Confusion” pakuvadki albumi märkimisväärsemaid hetki. Kui tahta millegi kallal norida, siis äkki ei ole saksofon selle kvinteti jaoks parim lahendus. Jah, on momente, kus instrument on omal kohal, samas on jälle palu nagu “Simple Truth”, kus Keio Vuti saksofon sekundeerib juba niigi pehmele kitarri-klaveri taustale, lisades peale nii magusa, kuid muusikaliselt maitsetu glasuuri, et ajaks kohati ka Kenny G punastama.