Kalev Kuljus: inimese elu on kui raamat, mida igaüks ise kirjutada võib

Kalev Kuljus sai läinud suvel 50-aastaseks ja oboed on ta tänaseks mänginud täpselt 40 aastat. Muusikuna on tal 30 aastaga välja kujunenud siiani laitmatult toimivad rituaalid, millest ta aga ebausule viidates avalikult kõnelemast keeldub. Tähenduslikke numbreid on mehe elus teisigi, kuid tähtsaim on tema jaoks täna teadmine, et inimese elu(tee) on kui raamat, mida igaüks meist ise kirjutada võib. Kalev nii teebki!

Tegelikult on ilus kuulata küll, kui läbinisti eestikeelne nimi üle maailma erinevates keeltes kõlab. Ja ehkki igas maailmajaos hääldub Kalev Kuljuse nimi mõnevõrra eri moel, on tema instrumendi, selle veidi nasaalse kõlaga puupuhkpilli nimetus läbi sajandite muusikaajaloos muutumatuna püsinud.

Juba keskaegsed trubaduurid ja truväärid sõrmitsesid just selle pilli eelkäijaid. Ning algselt karjuste ja jahimeeste ameti­varustusse kuulnud haut-bois (hääldubki täpselt nagu emakeelne oboe) ehk ‘kõrge puu’ jõudis orkestritesse XVII sajandil.

Kalevi ellu tuli oboe juhuse tahtel. Tema vanaisal Evald Tammel, kes juhendas Avinurmes puhkpilliorkestrit, olid kodus kõik puhkpillid. Nii leidis poisike nende hulgast esimesena klarneti ja sai ka oma esimesed pilli­tunnid suviti Avinurmes olles kohe kätte. Tagasi pealinna jõudes läks ta isaga muusikakooli katsetele, kuid kurvastuseks kuulis, et klarneti erialale enam tahtjaid vastu ei võeta ja tal tuleb valida midagi muud. Pakkuda olid fagott ja oboe ning poja kimbatust nähes kostnud kaasa tulnud isa elutargalt: “Mõtle nüüd ise: esiteks, oboe näeb välja rohkem klarneti moodi. Ja teiseks: fagott on suure kasti sees. Kas sa tõesti tahad terve elu seda suurt kasti kaasas tassida?”

Nii siis jäigi oboe ja enam kui veerand sajandit tipptasemel, pilliga ainuõigel moel hinganud Kalev usub, et tänu oma isa, Tõnu Kuljuse pragmatismile on ta jõudnud muusikuna tunduvalt kõrgemale tasemele, kui võibolla klarnetiga iial jõudnud olekski.

Läinud sügisel, rahvusvahelisel muusikapäeval pälvis Kalev kultuur­kapitali aastapreemia (juba teist korda!). Seekord spetsiaalselt talle loodud oboekontserdi virtuoosse ettekande eest. Kalev nõustub, et kulka aastapreemia on suur asi, kuid tunnistab, et juba pelgalt nominatsioon üllatas teda. On ta ju poole oma tööelust tegutsenud põhiliselt Saksamaal ja viimasel ajal ka üha rohkem pigem Aasia suunal, keskendudes praegu peamiselt Jaapanile. Samas hoiab Kalev ka eesti muusikute ja siinse publikuga kontakti. Selle kõlavaim näide ongi vahest helilooja Erkki-Sven Tüüriga koostöös sündinud oboekontsert. “Olen väga tänulik ja uhke, et see teos on mulle kirjutatud. Kohtusime autoriga kirjutamise ajal ikka oma neli-viis korda, tänu millele on see tugeva ühtsustundega loodud ja nii saan muusikuna mängides olla läbinisti mina ise.” Ta kinnitab ka, et teos ise on vaieldamatult virtuoosne. Kuid enesele pai tegemisega jääb muusik siiski pisut jänni. “Ma ei armasta ennast kiita, kuid usun, et ka esitus sai teose vääriline, nagu preemias mainiti,” lausub Kalev lihtsalt.

Ausat tunnustust olevat tema sõnul lihtne tajuda siis, kui tead enese tegelikku taset. Ja ehkki alla võimete esinemisi on temagi elus ette tulnud – kui tervis pole parim või eluraskused rõhuvad liialt –, siis tähendab see Kalevile vaid üht – ennast tuleb lihtsalt maksimaalselt kokku võtta. Või lihtsamalt öeldes: kui muidu keskendub Kuljus lavale minnes tubli tuhat protsenti, siis on juhtunud ka selliseid 700-protsendilisi ettekandeid. Olgu need siis solisti, orkestrandi või kammermuusikuna. “Suurim kompliment on muusikule see, kui öeldakse, et kuuldu kõnetas ja et ma sain aru, millist lugu sa jutustasid.”

Superstaariks Kuljus ennast siiski ei pea ja justkui näitena toob ta välja tennisist Novak Djokovići või korvpallur Michael Jordani. “Aga muusikust superstaar – see kõlab natuke absurdselt, kuna maailmas on tippude tase niivõrd ühtlustunud. Pigem saab siinkohal kõnelda erakordselt musikaalsest inimesest, kes suudab publiku panna ennast kuulama nii, et inimesed lahkuvad saalist rikkama või targemana, kui nad tulles olid. See tunne on ainus, mis loeb,” avaldab Kuljus. Hetk hiljem räägib ta “Klassikatähtede” lõppenud hooajast ja sellest, miks ta keeldus osalemast sarja selles osas, kus noorel muusikul oli ette nähtud kohtumine superstaariga. “Mind kutsuti sinna ja juba see nimetus “superstaar” pani mul peas häirekellad helisema. Sest ma ei taha enesele seda silti külge,” lausub ta. Kuid tal oli keeldumiseks veel teinegi põhjus. “Olin otsustanud, et päev pärast Erkki-Sveni oboekontserdi ettekannet (mis toimus 19. juulil Pärnus) panen pilli kohvrisse ja teen kohvrilukud uuesti lahti alles kuu aega hiljem ehk 20. augustil Jaapanis, kus käin meistrikursusi andmas,” avaldab ta ja lisab, et sedavõrd pikka puhkust ei olnudki tal tervelt üheksa aastat olnud ning et televõtetega seoses tulnuks sellest ajast ohverdada tervelt nädal.

Jah, 27-aastaselt tippmuusiku karjääri alustanud Kuljus teab, mida tähendab, kui peab pilli vastumeelselt kätte võtma. “Eks neid hetki ole meil pika karjääri jooksul olnud kõigil ja ehkki neist momentidest on professionaalina võimalik üle olla, tuleb siiski osata sisetunnet kuulata. Sest kui sa ei tee seda, mida keha ja mõistus ütlevad, hakkab kõik kuhjuma ja sa põled läbi,” tunnistab ta.

Poisikesena tal vedas. Sest ei koorijuhist isa ega ema Ene, klaveriõpetaja ja hiljem Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi väga hinnatud töötaja, sundinud poega pilli harjutama. Kasvatus käis hoopis kavalamalt. Nimelt andis ema klaveritunde teinekord ka kodus ja tulevane muusik nägi sedasi kõrvalt kõiki õpilasi: nii neid häid, kes olid harjutanud kui ka neid, kes käisid tunnis vastu­meelselt. Seeme oli pandud idanema.

Praeguseks on tema tööteest suurem osa käidud, sest eluaegse lepingu järgi on Kalev Kuljusel jäänud töötada veel 18 aastat, siis saab ta pensionile minna. Seda muidugi juhul, kui Saksa­maal praegu kehtiv piirvanus 67 just eest ära ei hüppa. Kuid kõrge vanus teda ei morjendagi. Tema sugupuus on pikaealisus kauni kaarena näha. Avinurme pillikoori eestvedajast vanaisa Evaldi abikaasa, Kalevi vanaema Evi saab algaval kevadel tähistada 100. sünnipäeva. “Suvel olin vanaema juures ja nii me seal siis istusime, kaks ööinimest, ja ajasime juttu, kui teised magama olid läinud. Küsisin seekord temalt ka sõjaaja kohta ja ta rääkis oma erakordselt huvitavaid lugusid.”

VANAEMA EVI SAAB 100
Kalev Kuljuse kontserdikalendris on sel aastal iseäranis suurelt ära märgitud 25. aprill, sest see on tema Avinurmes elava vanaema Evi Tamme sünnipäev. Seekord täitub vanaemal 100. aastaring. Pisikesest peale Avinurmes aega veetnud poiss tuleb siis taas kohalikus rahvamajas publiku ette, et tähistada vanaema sünnipäeva nii kõlavalt, kui see vaid võimalik on. Laval on Kalevi õde Helina koos oma koori Collegium Musicalega ja Kalevi tütar Julia, kes mängib tšellot. Kalev ise võtab ühes ka oma hea sõbra pianist Marko Martini, sest nii saab publik kuulata ka teoseid oboele ja klaverile.

Ta on oma geenipärandi üle selgelt uhke. Ka tema isapoolne vanaema jõudis pikalt elada – tervelt 95 aastat, ning Kalevi vanatädi, kes Teise maailmasõja eel Rootsi põgenes, elab Stockholmi eeslinnas Södertäljes, olles praegu 103-aastane. “Ta teeb jätkuvalt endale ise süüa, käib poes ja on absoluutselt selge mõistusega ning kui temaga telefonis räägime, siis ta viskab mõnusalt nalja. Jah, pikaealisus on uskumatu fenomen. Mulle tundub, et see põlvkond ongi erakordselt tugevad inimesed, sest nad on elus nii palju näinud. Ja mitte üksnes raskusi või kõiki neid sõdu … Nad on justkui hoopis teisest puust tehtud. Meie põlvkond ei oska seda kogemust tegelikult isegi ette kujutada.”

Arenguruumi võiks olla meil siin elus kõigil ning seda isegi siis, kui tundub, et miski meile piirid seab. Kui lai on aga ühe tippmuusiku arenguruum? Ja kuidas üldse tipptasemele jõudes ennast arendada? Kalev on veendunud, et tema areng ei lõpe kunagi. Ja ta ei pea silmas üksnes pillimängu, vaid ennast kui inimest ning seda, kuhu meie mõtte­maailm pürgib ja mis lõppude lõpuks üldse tähtis on. “Ma ei pea silmas suuri eksistentsiaalseid teemasid à la miks me siin oleme ja miks meid on maailma loodud, vaid budismi põhiõpetust, mis ütleb, et inimene peab arenema selles maailmas, kui ta tahab üleüldse kusagile jõuda. Sest kõige hullem, mis inimesega võib juhtuda, on stagnatsioon. See, kui jääd ühte punkti pidama, mõeldes, et nüüd olen super tegija. Ja hetkest, kui selline mõte sul peast läbi käib, algab taandareng, sinu langus,” on Kalev veendunud. Tema kindel soov on pigem alati ikkagi edasi liikuda.

Pillimängu puhul on muidugi selge ka see, et aastakümneid pika kogemuse puhul hakkavad teosed paratamatult korduma ja kui sul on põhimõtteliselt peas nii Tšaikovski 6., Beethoveni 5. ja Mahleri 2. sümfoonia või mõni teos veel, siis tuleb leida neist see miski, milles ennast veel paremaks lihvida. “Need on need raskemad kohad, millele nüüd saan keskenduda, ja see teeb nii teosed kui ka oma jõuvarude hoidmise lihtsamaks,” räägib muusik. Soolode puhul on olukord muidugi pisut erinev, kuid ka pillimäng muutub vanuse kasvades keerukamaks. Kuid just nüüd elab Kalev oma elu parimaid aastaid. “Kõik pikaaegse kogemusega puhkpillimängijad, kellega olen rääkinud, ütlevad, et see aeg saabub 40–50 aastates ja seda aega oskan ma hinnata. Teades, et ma ei pea kõike 200 protsendiga tegema, vaid võin veidi ka hinge tõmmata selleks, et olulisel hetkel õitsele puhkeda.”

On ühtaegu lohutav ja innustav kuulda, et ka tippudel on arenguruum. Ent kuidas on lood üksindusega? Ja kas selles tohutus konkurentsis on ka kelleltki šnitti võtta? Kalev Kuljus usub, et tipus näeb selgemini just teisi tippe ja et ka seal on keegi alati su kõrval. “Olen jõudnud punkti, kus minu eesmärk ei ole enam saada lihtsalt veel paremaks oboemängijaks, vaid mind huvitab just see, mida teevad teised tippmuusikud – pianistid, viiuldajad, lauljad. Miks mitte ka väga head dirigendid,” tunnistab ta. Täpsustades, et neilt kõigilt on võimalik alati õppida, kasvõi seda, kuidas fraseerida nii, et teose mõte saab kuulajale selgelt arusaadavaks, või kuidas mängida Viini klassikuid või barokki või kuidas klassika-traditsiooni inimestele lähemale tuua. Ja loomulikult seda, kuidas muusikuna laval olla, sest lavaline olek on väga tähtis. “Eriti just solistina, mil võime jätta endast kahesuguse mulje: kas üks superstaar või ühtne tervik. Ma ei taha olla see maru kõva mees, vaid isegi soleerides tunnetada, et me musitseerime orkestriga koos. Ja kui meid on sel hetkel juhatamas veel erilise tunnetusega dirigent, kes oma fluidumi kõigele lisab, siis on see mulle kui muusikule tõeline õnnehetk!”

Tippmuusikuid, keda eeskujuks võtta, leiab ajaloost palju. Talle meeldib kuulata vanu ülesvõtteid, eriti just pianiste ja viiuldajaid. Teiste hulgast toob ta välja pianist Glenn Gouldi, kelle Bachi tõlgendused “on lihtsalt nii puudutavad”, rääkimata maailmavaatest, sest Kalev on kuulanud ka veebist leitavaid intervjuusid. Kuid kindlasti kuulab ta meeleldi ka pianist Svjatoslav Richterit ja dirigentidest on tema vaieldamatu lemmik Bernard Haitink.

“Haitinkiga meenub mulle üks huvitav lugu aastatest 2001–2002, vahetult pärast “Praha kevade” konkursi võitmist (millest Kalev Kuljuse tänane teekond põhimõtteliselt algas). Tulid siis pärast võitu mitmed kutsed erinevatesse orkestritesse mängida lisajõu soolo-­oboena, ja üks kutsujaist oli Berliini filharmoonikud. Läksingi sinna, endal jalg värisemas, ja juhtus selline lugu, et kõnnin rahulikult oma hotellist proovi, jõuan just filharmoonia esinejate sissepääsu juurde, kui korraga peatub minu kõrval must Mercedes ja sellest astub välja maestro Bernard Haitink.

Mina avasin talle automaatselt ukse, ta noogutas ja läks joonelt majja sisse. Siis algas proov, läksin minagi lavale ja kõik sai kena. Järgmisel hommikul oli orkestril kavas nende põhirepertuaari kuuluv Brahmsi 1. sümfoonia, mis on ühele oboemängijale alati omamoodi proovilepanek või taseme näitamise koht. Sest seal on ulatuslikud oboesoolod ja just oboe on see, kes juhib puupillide rühma. Ja see soolomuusik olin mina, Eesti “mees metsast”.

Sai siis ka see päev elatud ja järgmisel hommikul jälle sama moment: mina jõuan ukseni, peatub must mersu ja hetkel, kui hakkasin ust avama, et seda maestrole lahti hoida, haaras korraga hoopis tema ukse käepidemest, soovis tere hommikust ja ütles: “Vabandust, ma eile ei teadnud, et teie mängite soolo­oboed.” Ütlen ausalt, mul jäi suu lahti! Vaat selline on üks maailmakuulus dirigent, kes suudab ja oskab väärtustada ka noorukest pillimeest,” lõpetab Kalev ja lonksab lõpuks pisut vett.

Kalev on enda jaoks taas avastanud raamatud. Vahepeal ei olnud neile lihtsalt aega. “Ma lihtsalt ei lugenud ja need kuidagi nagu ei kutsunud, aga nüüd tunnen, et tahan taas selles maailmas sees olla. Ja mitte digitaalselt või audiona, vaid päriselt paberraamatut käes hoides. Sest paari minutiga saad sa rännata hoopis teise maailma – olgu see siis krimi või mõne huvipakkuva inimese elulugu või mõni reisikiri. See on suurepärane võimalus kasvõi korrakski tänapäeva hullumeelsest maailmast ja stressist välja saada. Sõnavara rikastumisest rääkimata.”

Kalevil on kuus last ning ehkki Julia ja Paul on juba täisealised, siis neli pisemat on vanuses 2 kuni 10. Ja et elatakse punktuaalsust armastaval Saksamaal, tuleb neilegi titest peale täpsuse­armastust õpetada. Eelkool algab juba viiesena ja kui esimesed paar korda antakse hilinemine andeks, siis viiendal korral tuleb õpetajalt juba lühike e-kiri või telefonikõne lootuses, et midagi taolist enam ei juhtu. Ning et edaspidi on kõik lapsed täpselt kell 8 klassis.

“Leian, et nii peabki, sest see õpetab lastele korrektsust ja täpsust, mistõttu on tulevikus lihtsam ka õigeks ajaks igale poole jõuda. Ühtlasi näitab see ka lugupidamist teise inimese suhtes,” on Kalev isana veendunud.

See täpsus on Kuljusel isegi kontrahtis kirjas. “Minu lepingus on tõesti selline punkt, et pean olema laval hiljemalt kell 9.50 selleks, et olla võimeline õigel ajal la-nooti andma. Sellele eelneb pilli huulikute ehk trostide leotamine. Ehk et panen trostid väikesesse vee­purgikesse kohe, kui lavale olen jõudnud, ja alles seejärel proovin, missugune neist täna kõige paremini töötab. Ning täpselt kell 9.58 tõuseb kontsertmeister püsti, võtab minu käest orkestri häälestamiseks mõeldud la-noodi ja täpselt kell 10 saabub dirigent, et alustada proovi.”

Täpsuse osas saab Kuljus siia tuua paralleeli ka Jaapaniga, kus rongid ja bussid ei hiline. Saksamaal tuleb seda siiski ette, sest Deutsche Bahn ei ela just oma paremaid päevi. Kuid ka sellega osatakse arvestada ja proov algab täpselt õigel ajal.

Hea tuju on kõige alus – ka nii püüab Kalev Kuljus elada, ehkki Saksamaal, Kodu-Eesti tugivõrgustikust tuhandete kilomeetrite kaugusel, võib jõuvaru teine­kord väga õhukeseks kuluda. Ta tunnistab, et loomulikult oleks lihtsam, kui saaks kasvõi nädalavahetusel lapsed viia paariks tunniks vanavanemate või siis eestlastest tuttavate juurde või midagi sellist. Kuid seda võimalust tema perel paraku ei ole, mis tähendab taas, et igasugune peresisene logistika lihtsalt peab olema hästi paigas, et kogu selle täpsuse ja Saksamaa elu sees jääda iseendaks. “Ma ei taha muutuda liiga närviliseks, sest siis tulevad ka halvasti ütlemised ja probleemid,” viitab mees.

Kõige raskem tööpäev nädalas on Kalevil alati neljapäev, sest hommikul on publikuga peaproov ehk et saal on küll pooltühi, ent sellest hoolimata on kuulamisõiguse lunastanud oma viissada huvilist. Ja kuna sellised proovid ka salvestatakse, siis on tegu tasemel ettekandega. Lõuna paiku läheb Kalev toidupoe kaudu koju, kui on ostnud perele söögiks tarviliku, millest valmistab veel enne õhtust põhiesinemist maitsva eine. Seejärel astub ta taas lavale, et mängida veel paremini kui hommikul.

Reeded on mõnevõrra lihtsamad. Ja isegi kui lapsed tuleb ikkagi kooli viia, saab pereisa veel pärast seda korraks koju naasta ja soovi korral kasvõi pisut tukastada. Seejärel on taas aeg kontserdiks valmistuda.

Laupäevad on teinekord täiesti vabad ja sellest osatakse siis rõõmu tunda. Kuid seegi ei pruugi alati nii minna, sest vahel on Kalevil kontsert sel päeval hoopis Lübeckis, Kielis või Bremenis. Ja pühapäeval kell 11 on taas koduses Hamburgis suur hommikukontsert.

“See kellaaeg on tegelikult hea, kuna poole kaheks on kontsert kindlasti läbi ja see tähendab, et põhimõtteliselt on veel terve päev aega puhata või lastega kuhugi sõita või minna näiteks parki niisama jäätist sööma.”

Kui kontsert on ka esmaspäeviti, siis saab teisipäevast taas vaba päev ja kolmapäeviti alustatakse uue kavaga proove. “Niisugune meie tempo on ja tõesti, seda võib pidada vahel suisa meeletuks,” avaldab ta.

Kui keegi küsiks Kalevilt, mida ta kõige enam vajab, siis esimesena ütleks ta rahu. “Jah, just seda rahu, mida on kodus mõnikord väga-väga raske saavutada. Sest kui sul on neli väikest ja igaühel omad soovid, siis ei ole lihtne säilitada külma närvi või neile seletada, et saage aru, isa peab korraks pikali viskama, sest õhtul on raske kontsert.” Aga et lapsed vajavad enim just tähelepanu, püüab isa siiski olemas olla, sest kuna Saksamaal algavad kontserdid kell 20, jõuab ta koju tagasi alles südaööl, mil järeltulijad ammu magavad. Kõige keerulisematel hetkedel aitab Kalevil rahu taastada pooletunnine unepaus. Kui aga seda kuidagi teha ei õnnestu, võtab ta aja teha hingamisharjutusi. Neistki saab abi.

Idamaade filosoofiast lugupidav Kalev üleliia hingetõmmete ja elu pikkuse vahelisele seosele ei mõtle, sest “niikuinii keegi ei tea, kui palju meile elupäevi antud on”. Ent eluviisidel on temagi jaoks tähtsus. Eriti kuna tema elukutse puhul on tavaline, et pärast väga suurt ja head kontserti järgneb vastuvõtt, kus tullakse ütlema komplimente, tuuakse kingitusi, tehakse välja. “Loomulikult tekib eufooria ja sa pead seda ju kuidagi maandama,” räägib ta kogemusest.

“Olen aastate jooksul kõike proovinud, ka pidutsenud ja teinud palju sporti. Nüüd aga olen lõpuks leidnud selle, kuidas kontserdi meeleolust rahulikult välja tulla – vaatan näiteks mõnda filmi siis, kui kõik peres juba magavad. Vahest ehk isegi mõnda sellist, mida olen mitu korda näinud – teades täpselt, mis järgmisena tuleb, aitab see oma mõttemaailma suunata ja välja lülituda. Sest ise kohe uinuda on võimatu.” Mõnikord aga lihtsalt ei tulegi und ja kui kontsert on võtnud palju energiat, tuleb midagi süüa, näiteks banaani, sest seegi rahustab. Ja juua tassike musta teed paari meelusikatäiega ning umbes poole kahe paiku võib temagi lõpuks unenägude maale rännata.

Teismelisena tegeles Kalev Kuljus palju spordiga. Üks lemmikuid oli korvpall, kuid sõpradega sõideti ka jalgratast ja mängiti lauatennist, kuni ühel hetkel hakkasid Kalevile huvi pakkuma hoopis idamaised võitluskunstid. Varem ka mõnevõrra kikkpoksi (kickboxing) proovinuna oli ta mõistnud, et brutaalsus ei ole tema tee. Juhuse tahtel avastas ta enesekaitse kunsti aikidoo (aikidō – energiate koosmõju), mille põhimõte on suunata vastase toodud energia ringiga tema enese peale tagasi ilma ühtegi lööki tegemata.

Kuljus ütleb, et selle kunsti elufilosoofia on teda oboeõpingutes väga palju aidanud, sest “rahu tuleb osata säilitada ka kõige raskemates olukordades”. Nii võtab ta ka mistahes ootamatusi, olgu need materiaalsed või vaimsed, kui õpetust, mille kaudu on võimalik liikuda paremuse poole. Sest ei ole ju head ilma halvata ja see teadmine oli toona veel noorele muusikule kahtlemata silmi­avav.

Idamaadest on Kalev üle võtnud ka meditatsiooni ja temagi usub, et iga inimene loob ise oma elu(tee). “Kasvõi need mõtted, mida sa mõtled järgmise päeva, järgmise kuu või kasvõi alanud aasta kohta. Kui sa oma mõtetesse usud, siis saavad need teoks. Nii sõnastad oma maailma, pannes paika raami, sest elus on ka ju igasugu juhuslikke asju ja ootamatuid pöördeid. Ja mõnikord on elus selliseid hetki, mille kohta öeldakse déjà-vu. Kalev ütleb, et ei pea ennast mingiks nõiaks, aga tõepoolest juhtub ta teele üha rohkem selliseid olukordi, kus ta tõesti teab, mis järgmisel hetkel juhtuma hakkab. “Liikluses näiteks on see suur õpetaja, sest igal millisekundil võib midagi juhtuda. Kasvõi need pikad sõidud, mil tuleme Saksamaalt laevaga Klaipėdasse ja sealt autoga edasi oma 650 kilomeetrit Tallinnasse. Või hiljem sama teekond vastassuunas. Õhtusel ajal sõitmine, metsloomad või mõni liiga kiiresti sõitev auto, mis ühtäkki vänderdama kukub või piruette tegema hakkab … Pärnu-Tallinna maantee on hullumeelne näide selle kohta, kuidas Eestis mõned kihutavad! Ma ei ole suuteline sellest aru saama.”

Kalev tuleb taas jutuga raamatute juurde tagasi, viidates nüüd filosoofiale, mille järgi meie oma elu on kui raamat. “Võtame või näiteks krimiromaani – sa ei pruugi kuni viimase peatükini teada, kes on süüdlane, kuid sul on aimdus, mis edasi saab, kuidas lugu läheb. Me kõik võiksime rohkem elus ette mõelda, kasvõi kümme sekundit või näiteks tunni jagu. Sellised asjad teevad elu natuke lihtsamaks,” usub ta.

“Ja samas: see, mis juhtuma peab, tuleb niikuinii. Aga sul on võimalik valida teekond selleni,” jätkab ta. Ning räägib budistliku loo inimesest, kes kõnnib punktist A punkti B, tehes siiski aeg-ajalt teadlikult ühe väikese muudatuse oma valitud rajal. “Teen nii alati, kui mul on aega, ja põikan näiteks kõrvaltänavale või lähen läbi pargi. See võtab vahest kümmekond minutit, kuid sa võid märgata midagi või annab ainest mõtiskluseks.”

Teinekord tahab Kalevgi võimalikult kiiresti koju saada. Siis hüppab ta metroosse, sõidab neli peatust, tuleb maha, et minna bussile või jätkab teekonda jalgsi. Õnneks on tee kodust Elbphilharmonie’sse suhteliselt lühike – Hamburgis kui suurlinnas kulub selle läbimiseks umbes pool tundi.

Ummikutes ta istuma ei pea ja kui on ilusam ilm, läheb ta tööle näiteks hoopis jalgrattaga. “Ju siis on minus seiklushimu nii palju, et armastan tõepoolest oma trajektoore vahetada. Isegi kui liigun näiteks Tokyos. Tihtipeale peatun samas hotellis ja koht, kus oma õpilastega kohtun, on minu pillimeistri, hea sõbra Yukio Nakamura pilliäri. Mõnikord, eriti pärast tundide andmist, käin seda neljakilomeetrist teed jala, see on paras jalutuskäik ja nii võin põigata vahepeal ka ühte parki; sellised väikesed põiked toovad mõnikord su ellu suuremaid muutusi ja see on huvitav.

Ma ei taha muutuda selliseks inimeseks, kes teeb kõike kogu aeg täpselt ühtemoodi. See muudab tänapäeva inimese robotlikumaks. See ei ole ju mitte ainult Aasias nii, vaid see tuleb vaikselt ka Euroopasse. Tõsi, Eestis märkan seda õnneks vähem ja mitte üksnes selle­pärast, et siin ongi vähem inimesi, vaid et eestlastes on tallel see miski, mida vanarahvas nimetas talupojatarkuseks. Mina nimetan seda intelligentsiks. Sest eestlane on tegelikult oma sisemuses üks üsna tark rahvas. Mõelda vaid, meid on vähem kui pool Hamburgi linna, aga me oleme suutnud läbi aegade püsima jääda. Jah, see on ime!”

Elada tuleb osata eestlasel ka võõrsil ja ehkki Kuljuse pereelu on mingis mõttes töö tõttu pidevalt kannatanud, on see paraku ka ainus võimalus elada just nii ja seal, kus elatakse.

“Hooaega võib mahtuda päris mitu pikemat Aasia või Euroopa turneed ja nii olen lihtsalt eemal. See on ohver, mida muusikul tuleb tuua. Kuid soolo­positsioonil olles lisandub üks privileeg. Nimelt on Saksamaal suurtes orkestrites sellel kohal kaks muusikut. Nii saame kolleegiga panna paika graafiku, kes millal ja missugust kava mängib. Tihtipeale teeme nii, et üks mängib kaks või isegi kolm nädalat järjest ja siis vahetame ehk saame vastavalt kaks-kolm nädalat vabaks. See vaba aeg tähendab aga hoopis järgmiste kavade ettevalmistamist ja ekstra asju: on need siis teistes orkestrites lisajõuna mängimine, kammer­kontserdid või Jaapanisse plaanitud meistrikursus ja õpetamine.”

Kodus on Kalevi põhiline koht köök. Esmalt seetõttu, et ta teeb iga päev süüa ja talle meeldib see tegevus väga. “See on justkui minu vaba aeg,” naerab ta ja kirjeldab, kuidas paneb muusika mängima ja mis siis kõik juhtuma hakkab. Kuid muusikuna tuleb tal kodus ka troste voolida. Ja ehkki ukse saab kinni panna, tuleb laste sammude lähenedes olla kärme ning saada kogu trosti atribuutika kiiresti-kiiresti karpidesse peitu. Sest need on õrnad ning üks vale liigutus võib mitme­tunnise töö ära ­nullida.

Oboed ei mängi Kalevi lastest hetkel keegi, kuigi ta tunneb, et just üks noorematest, poeg Karl Gustav, on huvitatud ja tal on ka selleks kõik eeldused. “Ta näeb väga minu moodi välja, eriti kui panna kõrvuti viieaastane Kalev ja viieaastane Karl Gustav, siis see sarnasus on täiesti uskumatu. Ja see tähendab ka seda, et ka suu asetus, hambumus ja huuled ehk kõik, mis on oboemängijale oluline, lisaks lõualuude muskulatuur, on tal juba olema. Kas temast ka oboemängija saab, näitab aeg, kuid praegu tundub, et see pill teda huvitab.”

Pilli mängivad ka Kalevi vanemad lapsed: Paul viiulit ja basskitarri ning Julia väga heal tasemel tšellot. Kuid leiba teenivad nad muudel erialadel. Paul on valinud advokaadi kutse ja Julia otsustas, et temast tuleb muusikamänedžer ja inglise filoloog.

Muusikuna mõistab isa laste soove hoiduda kutselise pillimängija ametist. “Sest kui nüüd päris aus olla, siis klassikalise muusika kuldajad on ka Saksamaal juba mööda saanud. Orkestrites tehakse suuri koondamisi, koosseise liidetakse, palgad on läinud väiksemaks ja neid privileege, mis vanasti olid, jääb järjest vähemaks,” tõdeb Kalev.

Kalevi isa Tõnu juhendas Tallinna 21. keskkooli meeskoori, kus poeg samuti laulis, ja üks välissõite viis nad kord Saksamaale. Ühel õhtul istusidki isa-poega tookordses Ida-Berliinis, sõid kohalikku hõrgutist ehk bockwurst’i ning sõitsid seejärel esmakordselt üle piiri Hamburgi poole, kus neid ootas sõpruskoor. Ühiselt anti linna pea­kirikus (Die Hauptkirche St. Michaelis) kontsert ja Kalevil on tänini see õhtu meeles. Küllap ka seetõttu, et kirik asub Kalevi praegusest töökohast kõigest 1500 meetri kaugusel. Ning et toona ei osanud N Liitu sündinud poisslaps isegi unistada, et elab kunagi alaliselt just Hamburgis.

Veelgi märgilisem on Kalevi jaoks siiani aga see, et just sellest linnast ostis isa oma väheste DEMide ja sõpruskoori dirigendilt veel juurde laenatud Saksa markade eest oma pojale tema esimese isikliku oboe. Ka see pillipood on tänini alles, asudes Kalevi koduorkestri põhisaalist vaid mõnisada meetrit eemal. “Jah, Hamburg on olnud läbi minu elu tähtis koht, kus praeguseks juba 23 aastat (2003. aastast) elanud olen,” ütleb ta.

KALEV KULJUSE PILL 
Kalev Kuljusel on omanimeline oboemudel – KK1 – ja ta on selle Yukio Nakamura Musik Josef manufaktuuris valmistatud pilli ametlik esindaja Saksa­maal. “Taolisi pille maailmas rohkem ei ole ja sellegi on pillimeister Yukio Nakamura teinud ekstra minu jaoks.” Endale meelepärase sai ta välja valida kolme kõige parema instrumendi hulgast ja et see on meeletu privileeg, mis sai võimalikuks tänu 2004. aastal alanud koostööle ning sellest võrsunud sõprusele. Sama pilli­firma hoone teisel korrusel annab Kalev Jaapanis olles ka oma pillitunde.
Kalev kasutab oma sõbrast kõneldes vaheldumisi kahte nime – Yukio ja Josef, sest nende tutvus algas tegelikult Berliinis, kus kaks oboemängijat kohtusid. Josef mängis tollal riigiooperi orkestris teist oboed, kuid tema suurem huvi on alati olnud pillide meisterdamine. Nii asus ta Saksa­maal ühe kuulsa pillimeistri juurde ametit õppima ja kui Yukio isa suri, sai ta päranduseks maalapi Lõuna-Jaapanis asuval Okinava saarel. Osa sellest müüs ta maha ning ehitas saadud raha eest manufaktuuri, kus hakati valmistama põhiliselt oboesid. Kuid seal tehakse ka klarneteid ja pikoloflööte. Pillide valmistamiseks ostis ta Aafrikast suurema koguse musta puud ehk grenadilli, mida kasvatataksegi peamiselt pillide tarbeks ja mis peab kaua kuivama, enne kui sellest kvaliteetse instrumendi võib valmistada. Ja kvaliteet tähendab oboe puhul ennekõike seda, et muusik ei pea oma pilli poole karjääri peal vahetama, sest hästi laagerdunud ja kuivatatud puit ei väsi ära ning instrument kestab kuni 30 aastat.

On aasta 2026, on uus aasta – muusikute jaoks vahetuvad hooajad põhimõtteliselt sügisel. Aga jaanuar kui selline ja uus aasta kui selline – on see ka tunne või pelgalt fakt ja uus number? “On ka tunne, loomulikult, sest kui aastanumber vahetub, siis saab minu karjäär jälle ühe aasta võrra vanemaks, ehkki mina olen endiselt suhteliselt noor inimene,” ütleb Kalev. “Väga noorena, 1995. aastal läksin välismaale – tekkis võimalus minna konservatooriumist stipendiaadina Prantsusmaale Lyoni õppima ja see oli põhimõtteliselt minu jaoks oboemängija karjääri algus. Prantsuse kool on olnud maailma üks tugevamaid, tollal absoluutne tipp. Ja kuna õpetajad on Pariisis ja Lyonis põhimõtteliselt samad, sest nad reisivad kahe kooli vahet, siis tegelikult polnudki sisulist vahet, kus linnas õppisin.”

Suurim õpetus, mille ta koolist kaasa sai, oli õige hingamine. Sest alles Lyonis selgus, et idanaabrite koolkonnast pärit õpetuses pöörati hingamisest märgatavalt enam tähelepanu näputehnikale ja virtuoossusele. Täpselt nii, nagu seda nõuti ka klaveri- ja viiulimängus, ja nii noored end paigast mängisidki, kuna harjutasid päevas kaheksa või enamgi tundi.

Korraga sai ta erialatunnis aga aru, et ta ei väsi enam mängides ära ega lähe näost punaseks või lillaks ja et ta ongi võimeline mängime järjest kasvõi kolm lugu. See oli tõeline rõõmuhetk ja näitas, et on saavutanud absoluutselt uue taseme.

Tänaseks on sellest võitnud ka kõik Kalevi õpilased. Ja neid, kes alati uurivad, millal õpetaja jälle tundi saab anda, on tal juba omajagu: Eesti kõrval ka Jaapanis – Tokyos, Osakas ja Nagoyas.

Samal moel nagu oboemängijal hingata tuleb, on kulgenud ka Kalev Kuljuse karjäär – ei midagi sunnitut, ei mingit survestamist, vaid ühtlaselt kindel kasvamine ja kindel teadmine, millises suunas edasi liikuda.  “Võib sellise paralleeli tuua,” noogutab ta naerdes ja räägib, kuidas muusikutest kolleegid naljaga pooleks oboemängijaid tögavad, sest nood olla peas tekkiva pinge pärast kõik natuke napakad. “See on tõesti selline omamoodi kiiks, mis meis tekib, ja sellest vabanemiseks teeb üks näiteks triatloni, teine surfab ja mõni, nagu mina, laulab. Kuid minu repertuaaris ei ole mingid tavalised ilusad laulud, vaid sellised omamoodi lood. Mul on nimelt enda väljamõeldud sõnad ja keel, millest teised isegi aru ei saa, umbes nagu “Sõrmuste isandast” tuttav haldjate keel. Tõsi, teinekord viskab orkide väljendeid ka sekka. Ning vahel ma ka räägin selles keeles, kuid õnneks mu lähedased saavad minu keelest isegi juba aru.”

Pinge, mis oboe mängimise ajal muusiku peas tekib, on kujuteldamatu ja kui toimuvat millegagi võrrelda, siis tunnevad midagi samalaadset ka näiteks trompeti või metsasarve mängijad. Kuid tavainimene ei saa oboest esimesel korral nooti kättegi. “Ei puhu lihtsalt välja või kui suudabki heli välja puhuda, siis hakkab tal pea ringi käima. Sest pilli huulik on kitsam kui üks millimeeter ja õhk tuleb täpselt sinna vahesse suunata,” seletab Kuljus.

Pillimäng tähendab ka keerukaid legato-hüppeid või kolmanda oktaavi ülikõrgeid noote. Kõik see tuleb kogemusega ja on õpitav, lohutab ta ja tunnistab, et tema jaoks on keerukas instrument hoopiski metsasarv. “Vaat selle puhumine on hirmuäratav, sest huulikust tekkiv toon peab läbima muutumatuna kolme meetri pikkuse toru ja väljuma pasunast täpselt sel kõige õigemal hetkel. Sest orkestris ei tohi ükski noot ju kõlada liiga hilja ega liiga vara – ajastus on niivõrd tähtis. Ja ühtki nooti ega tooni ei tohi jõuga survestades puhuda.” Tõsi, see kõlab veel meeletumalt! 

KALEV KULJUS 
•   Õppinud Tallinna Muusikakoolis ja Tallinna Muusikakeskkoolis (õp Tulike Loorits).
•   Kõrgharidus: EMTA (Heldur Värv, Andres Siitan, Olev Ainomäe), Lyoni rahvuslik kõrgem konservatoorium (prof Jean-Christophe Gayot, Guy Laroche), Karlsruhe riiklik muusika­ülikool (prof Thomas Indermühle).
•   I preemia rahvusvahelisel konkursil “Praha kevad” Tšehhis (2001); parima oboemängija tiitel konkursil “Pacem in Terris” Bayreuthis Saksamaal (2000).
•   ERSO oboerühma kontsertmeister 2000–2003. Soolo-oboist orkestris Filharmonica Arturo Toscanini Itaalias 2004–2010. Mänginud Birminghami sümfooniaorkestris 2003–2011, Baieri Raadio orkestris 2003–2011. 2002–2004 oli külalis-soolooboist Berliini filharmoonikutes, esinedes mh Salzburgi festivalil ja Sir Simon Rattle’i inauguratsioonikontserdil.
•   2002. aastast Põhja-Saksa Raadio sümfooniaorkestri (NDR Elbphilharmonie-Orchester) soolo-oboemängija.
•   Esines Hamburgi Elbphilharmonie kontserdimaja avamisel, kus esitas osa “Paan” Britteni tsüklist “Kuus metamorfoosi soolooboele”.
•   2024. aastal tuli ­Elbphilharmonie’s esiettekandele Erkki-Sven Tüüri oboekontsert, mis on kirjutatud Kalev Kuljusele, dirigent Paavo Järvi. Sama teos kõlas 2025. aastal Pärnu muusika­festivalil ja tõi Kalev Kuljusele ka kultuurkapitali aastapreemia.
•   Müncheni kõrgema muusika­akadeemia, Karlsruhe riikliku muusikaülikooli ja Shanghai sümfooniaorkestri akadeemia õppejõud. Meistrikursused Jaapanis (Tokyos, Ōsakas, Kyōtos, Nagoyas, Nahas), Sibeliuse akadeemias, Leipzigi ja Lübecki muusikakõrgkoolides jm.