Hiljuti 45. sünnipäeva pidanud Hortus Musicus on vaieldamatu fenomen ja teenäitaja, eelkõige endise Nõukogude Liidu ja idabloki muusikaelu realiteetide valguses. Seitsme- ja kaheksakümnendatel oli selline repertuaar, esinemisvabadus ja palade-pillide-kostüümide komplekt ennenägematu. Väga sümpaatne on pikaealise kollektiivi juures ka Hortuse sisemine solidaarsustunne ja kambavaim – rida ansambli liikmeid, näiteks laulja-löökpillimängija Riho Ridbeck ning puhkpillimängijad Tõnis Kuurme ja Valter Jürgenson on Andres Mustoneni kõrval läbi käinud terve pika tee. Selle poolest esindab Hortus Musicus vanade rockisauruste bändivaimu, mitte ei õõtsu kaasa meie ajas, kus muudkui koostatakse ja tuuakse lavale “projekte”.
Hortuse kuldsest Melodija LP-de ajastust mäletame repertuaari, mis koosnes vaimulikust ja veel sagedamini ilmalikust muusikast renessansist ja sellele eelnenud ajast. Hiljem repertuaar laienes, ilmusid barokk ja nüüdismuusika, elemendid ida muusikast ja jazzist. Liigne ajastu- ja allikatruudus pole Mustoneni kunagi kammitsenud, aga mida aeg edasi, seda rohkem on ta kaldunud ajastu- ja kultuurideülese crossover’i poole, tehes seda siiski moel, mis on Hortus Musicuse väljenduslaadi sisuliselt algusest peale iseloomustanud. Uuel plaadil on seda järjepidevust kindlasti tunda ja on sümpaatne, et juubelialbumile pole kokku kuhjatud kesk- ja kaasaega ning jazzi ja etnot, vaid kõlavad väikevormis palad XII–XIV sajandist, laadis, mis on Hortust alati iseloomustanud – tamburiinid-trummid rütmi markeerimas ning viiul ja puhkpillid selle kohal unisoonis või paralleelses intervallis meloodiaid mängimas, koos oriendihõnguliste melismide ja teatud intonatsioonilise “ujumisega”. Plaadi lõpus on paras kimp traditsioonilisi juudi meloodiaid. Teadmata midagi selle muusika esitustraditsioonidest ja kirjutatud või kirjutamata reeglitest, võin vaid öelda, et ka nendele lauludele on antud Hortus Musicusele ainuomane nägu.
