Holger Marjamaa: kahju, aga kuulamise asemel muusikat üha rohkem vaadatakse

Kas su hüüdnimi – Pässu – kehtib veel?

Jaa, koduste keskel ikka. Ema pani mulle selle. Võibolla sellepärast, et mul olid lapsena õlgadeni lokkis heledad juuksed …

… ja sa meenutasid natuke lambatalle?

Nojah. Ja mulle meeldis puksida ka. Kuigi see kõik oli naljaga pooleks, sest ma kasvasin üles väga rahumeelses kodus.

Kõlab isegi uskumatult, sest neli aastat vanem vend ei tõota tavaliselt midagi head.

Minu vend Mairo, vastupidi, on olnud algusest peale üks suur vedamine. Juba kui ema mind ootas, siis Mairo lootis kogu südamest, et sünnib justnimelt väike vend. Ja kui talle toodi näiteks apelsin – tol ajal väga fänsisid (kuna Holger kasutab ingliskeelseid sõnu oma jutus väga orgaaniliselt ja armsalt, siis jätab autor endale õiguse neid intervjuus mitte tõlkida) puuvilju ei olnud –, siis ta jagas ühe lõigu emale, teise mulle, kes ma olin veel kõhus, ja alles siis sõi ise.

Kuidas ta mõjutas sinu kujunemist?

Algusest peale vaatasin tema poole alt üles. Tahtsin venna moodi olla. Ja ta alati kuidagi kaasas mind. Mairo tõi palju muusikat koju, sain temalt küsimusi küsida, asju arutada. Meie lemmik­hetked olid need, kui pidi kell üheksa voodisse minema – me, muide, elasime alati ühes toas – ja poisid said siis omavahel juttu ajada. Võisin oma vennaga rääkides päriselt aus olla.

­Mis siis ülimusikaalsetele vendadele kooliajal muret tegi?

Alustasin klaveriõpingutega viieaastaselt. Tallinna muusikakeskkoolis õppisin klassikalist klaverit ja kui ma olin seitse või kaheksa, siis küsis ema, kas ma ei tahaks proovida džässklaverit. Esimese tunni andis mulle Jürmo Eespere ning ma armusin džässi ülepeakaela. Aga sellele džässiarmastusele ei vaadatud koolis alati väga hästi. Ma loodan, et see on nüüd muutunud.

Kas teie sõprus Mairoga on ajahambale vastu pidanud? Sina oled viimased kümme aastat elanud New Yorgis, tema on pereinimene ja kasvatab Eestis kaht väikest tütart. Erinevad elud ikkagi?

Me oleme endiselt väga lähedased ja vend on ühtlasi üks mu parimaid sõpru. Lapsest peale jagasime kõike ja unistasime koos. Mu vanatädi, kes oli ühtlasi pere alustala, on jutustanud, kuidas meie korterisse Vilde teel sattus üheksakümnendate alguses, kui midagi saada polnud, üks “Snickersi” batoonike. Tema lõikas selle üliõhukesteks viiludeks ja meie Mairoga siis aegamööda sõime ning nautisime. Lahkus, jagamine, suur süda – need on iseloomujooned, mis mu vennal on. Ta tõstis mind isegi endast ettepoole: peamine, et minul oleks hästi.

Mairo on andekas džäss-saksofonist, mistõttu võib arvata, et ka sinu muusikalist maitset on ta kõvasti kujundanud?

Oojaa. Me käisime koos kontsertidel, vend hakkas koju albumeid tooma, siis tuli YouTube meie ellu. Me kuulasime tõesti kogu aeg midagi ja meie generatsioon oli esimene, kes sai juba digitaalselt muusikale ligi. Üks meie lemmik­albumeid oli Chick Corea “Friends”, mis on tõesti padudžäss. Mäletan, kuidas ema tuli ükskord töölt koju ja meil muusika ikka mängis väga valjult. Kui ta toaukse lahti tegi, siis meie Mairoga lamasime selili, silmad kinni ja pooleldi magasime, detsibellid meid ei seganud. Jah, muusikat avastasime koos. Hästi vinge. Vend tõi muusika mulle kandikul kätte.

Kuidagi liiga lihtne ja sujuv tundub see sinu džässi juurde jõudmine … Kuigi sa mainisid mokaotsast, et klassikalist klaverit õppivale, aga džässi harjutavale noormehele ei vaadatud muusikakeskkoolis mitte just alati hea pilguga.

Üldse ei vaadatud, jah. Ja see lõikas minu jaoks palju asju läbi. Ma hakkasin alateadlikult sellise suhtumise vastu võitlema, et mis mõttes te naeruvääristate muusikat, mida mina kogu südamest armastan? Aga see näitab lihtsalt inimeste rumalust ja seda, kui kitsarinnalised ollakse. Mida rohkem sa tead ja uurid, seda värvilisem on su elu. Meenub üks moment, kui õppisin juba põhi­koolis ja harjutasin muusikakeskkooli klassis hommikul džässi, kui üle ukse vaatas sisse viiuliõpetaja ja ütles: “Vabandust, aga ma ei saa niimoodi kõrval­klassis tundi teha, kui te mängite siin sellist muusikat!” Ja see juhtus MUUSIKAkoolis. Klassikalise muusika maailm väga hindab Vladimir Horowitzi ja ka mina jumaldan, kuidas ta mängis näiteks Rahmaninovi. Aga ei saa jätta mainimata, et Horowitzil ja Rahma­ninovil oli üks ja seesama lemmik-džäss­pianist Art Tatum, kellega nad kolmekesi New Yorgis ka kohtusid.

Sa loodad, et suhtumine siin Kodu-­Eestis on muutunud, aga päris kindel sa ei ole?

Tuleb tunnistada, et mulle on need siinse muusikaelu hoovused vahepealsete aastate jooksul päris kaugeks jäänud. Sellepärast on aus vastus, et ma ei tea. Ma ei ole kahe jalaga siinsel muusikamaastikul. Aga see on mul küll teravalt meeles, kuidas ma teismelisena asusin kaitsma seda n-ö oma muusikat. Mina mõtlen džässist kui ameerika klassikalisest mustanahaliste muusikast. Kui palju imelisi stiile, kogu see kultuur laiemalt, mida kõike nad on maailmale andnud … Jah, halvustav suhtumine lõikas valusalt sisse. Kui tulevad sellised kommentaarid professoritelt … Minu jaoks on asi tegelikult väga lihtne: on hea muusika ja halb muusika. That’s it. Ja ma teadsin juba väiksena, et ma tahan kogeda hästi palju head ­muusikat.

Kas see on ka põhjus, miks sa siia ei jäänud, vaid läksid esimesel võimalusel New Yorki?

Ma unistasin Ameerikast tõesti juba üsna noorelt. Kui me kuulasime Chick Corea või Herbie Hancocki või Keith Jarretti kontserte. Või Charlie Parkerit. Ikka käis meie unistustest läbi New York ja sageli isegi päris konkreetselt Blue Note Records ja Blue Note’i klubi. Et kui lahe oleks seal mängida! No ei olnud just tagasihoidlikud unistused, tuleb tunnistada.

Samas, ma olin juba väikesest peale selline tegelane, kes hüppas pea ees vette. Ja alles siis vaatasin, mis saama hakkab. Vat selline sisemine soov oli oma unistusi täide viia. Tahtsin õppida, tahtsin koos oma iidolitega muusikat teha. Ma olin hästi näljane. Ja väga varases nooruses tegin endale selgeks, et ma ei taha midagi kahetseda. Pigem lähen proovin ja teen kõik endast oleneva, et saada paremaks ja jõuda oma unistustele lähemale. Kui ma oleksin jäänud Eestisse, siis oleksin kindlasti kibestunud ja hakanud kahetsema, et miks ma ei proovinud, miks ma ei läinud. Isegi kui feilid, mida niikuinii elus ette tuleb, siis vähemalt pole sul tulevikus endale midagi ette heita. Seda võiksid järgida kõik noored: millest iganes sa unistad, vähemalt mine ja katseta.

Sa paistad küll pealtpoolt muretu, aga kindlasti on ka sinu teekonnal tulnud ette komistamist ja kukkumist?

Teekonna kujund meeldib mulle väga, aga peaaegu iga teekond on omal kombel keeruline. Ma ise olen lihtsalt õppinud teelolekut maksimaalselt nautima. Loomulikult on momente, kus sa oled üksi ja on hetki, kus sa tunned ennast üksikuna, aga see tohutult arendab ja asetab võibolla mingid asjad õigesse perspektiivi. Endale tuleks ausalt otsa vaadata, see on kõige tähtsam.

Aga, Holger, kas pole nii, et tänapäeval noored inimesed ei julge endale väga pikalt otsa vaadata? Lihtsam on minna terapeudi juurde ja hakata tablette ­krõbistama.

Nojah, sa ei taha teada, kui levinud see trend USAs on. Tuleb silma ette üks irooniline karikatuur, kus psühhoterapeudi käest küsitakse, et te olete kolmkümmend aastat inimesi ravinud, aga kui palju te neist olete terveks teinud? Vastus oli null. Ärge mind valesti mõistke – mulle tegelikult väga meeldib psühholoogia, aga mu nõuanne on ikkagi ennekõike see, et tuleb enesega tegeleda. Näiteks see, kuidas mul muusikuna läheb, sõltub väga suurel määral sellest, kuidas kulgeb minu eraelu. Kõik need asjad on omavahel seotud. Eriala on täpselt niisama tähtis kui eraelu. Eesti keeles on need sõnad nii armsalt sarnased.

Sa tundud laias laastus olevat selline “inimeste inimene”. Kes on need sinu sõbrad-lähedased, tänu kellele keerulised ajad polegi vahel nii keerulised?

Mu ümber on lapsest peale olnud palju häid ja armsaid inimesi: ema-isa, vend, vanatädi. Siis kindlasti minu klassivennad Theodor Sink ja Valter Soosalu, kellega me isegi nüüd, kakskümmend viis aastat hiljem, oleme ikka sukad-saapad. Samamoodi Heikko Remmel, kellega koos muusikat tehes on tunne, nagu meil oleks üks vereringe. Mul on vedanud inimestega, kellega saab alati rääkida ja ma oskan olla selle eest tänulik. Meenub, kuidas ma olin pikalt New Yorgis elanud ja polnud Eestis käinud kuid. Väsitavad tuurid, üksi olemine … ja siis ma mäletan, et Valter tuli külla ja kuidas me temaga koos naersime! Appi, kuidas! Ma polnud sellist vabastavat naeru tükk aega tundnud ja olin tõesti pisarates. Mul hakkas nii hea. Valter tõi mulle kodutunde New Yorki kätte ja vaat seda võib pidada teraapiaks.

Need, keda sa sõpradeks nimetasid, on kõik Kodu-Eesti inimesed?

Ei, tegelikult mul on mõned hästi lähedased välismaalastest sõbrad ka. Kuigi, mida vanemaks saad, seda rohkem märkad, et mõned neist, keda oled sõbraks pidanud, on siiski rohkem tuttavad. Tõelised sõbrad saab ühe käe sõrmedel üles lugeda ja kui veab – minul vist nii on –, siis võid teise käe ka appi võtta. Näiteks Lee Pearson, suurepärane džäss- ja gospeltrummar, kellega ma olen palju mööda maailma tuuritanud. Tutvusime Eestis, kui ma olin neliteist-viisteist, ja tema oli ka üks neist märgilistest tegelastest, kes soovitas mind legendaarse Chris Botti bändi. Salvestasime Leega minu teist albumit “Mostly Standars”, aasta siis oli umbes 2017–2018, ja kuidagi tuli jutuks, et Chris otsib ansamblisse uut pianisti ja Lee julgustas mind katsetama. Samal ajal soovitas mind Chrisile üks minu teine kallis sõber, saksofoni­mängija Chad Lefkowitz Brown ja need sõnumid said kuidagi kosmoses kokku. Nii ma varsti olingi Chris Botti bändiga laval ja kui kontserdi ajal mind peale mu esimest soolot tutvustati, siis Chris hüüdis mikrofoni: “Holger, welcome to the band!”

Kõlab natuke nagu Tuhkatriinu-muinasjutt.

Jah, aga kui nüüd võltstagasihoidlik mitte olla, siis tegelikult on džässmuusikamaailmas nii: kui sa oled hea, siis sinust räägitakse ja sõna läheb liikvele. See ei ole väga suur kogukond, natuke võibolla nagu koomikud, kus kõik teavad kõiki, kes vähegi tegijad on.

Olgu, aga astume ajas tagasi. Grammy-­võitja Chris Bottiga tuuritamine algas alles 2019. aastal, aga kui sa esimest korda päriselt New Yorki kolisid, siis olid sa üsna noor ja roheline.

Muidugi. Ma olin koos oma soomlasest sõbraga, kes läks ka õppima Manhattani muusikakooli nagu minagi. Seisime koos temaga Time’s Square’l, jõime ühed kokakoolad ja võtsime pitsalõigud, ise mõtlesime, et huvitav, kus me täna ööbime? Niimoodi ma kolisin New Yorki. Täpselt minu moodi, pea ees! Enam ma võibolla päris nii ei teeks. Talvel üürisin kuskil Harlemis kütteta tuba, noh, sellised klassikalised New Yorgi lood. Need olen ma kõik omal nahal järgi proovinud. Muidugi oli hetki, kus ma istusin külmast kangete sõrmedega voodi peal ja ahastasin, et mida ma teen siin võõras linnas, ilma rahata ja igasuguse kindlustundeta tuleviku suhtes. Minu armas neiu tuli ka mulle külla ja magasime viie-kuue pleedi all, et mitte ära külmuda. Selline oh-my-god-kogemus. Praegu ütleks, et olid huvitavad ajad ja väga lihtne olnuks alla anda. Aga siis vaatad, kuidas kõik su kõrval võitlevad ja pingutavad ja kohe kuidagi ei taha loobuda. Heidad pilgu peeglisse ja ütled endale, et “Okei, võta nüüd kokku ennast! Miski siin elus ei ole ju püsiv!” Vaatad seal pleedi all lõdisevat Marit ja mõtled, et millised imelised inimesed on sinu kõrval, ainuüksi selle eest tuleb olla tänulik. Mariga (Mari Sepp – Toim.) saab meil nüüd kümme aastat koos oldud ja uskuge – ma tõesti olen talle nii tänulik kogu selle aja eest! Ja muidugi tema armastuse eest.

Millal võisid oma pangakontole pilku heites tunda kerget rahulolu?

Ütlen ausalt, see oli siis, kui ma Chrisi bändiga neli aastat järjest tuuritasin ehk alates minu kahekümne seitsmendast eluaastast. Aga tuli ka reality check ehk ameerika maksusüsteem, mis lõi esialgu jalad alt.

Ja siis, alates 2023. aastast ma ikkagi otsustasin, et ei jaksa enam igal õhtul laval ja pidevalt ratastel olla, nii et võtsin aja iseendale. Ma tahan teha asju oma nime alt, tahan teha oma muusikat ja järgmisel aastal annangi välja palju uut muusikat eri koosseisudega. Nii et ma usun, aasta 2026 tuleb mulle väga lahe aasta, sest palju on kirjutatud, süvitsi endasse mindud. Praegu ka veel muusikakirjutamise periood kestab. Ja see mulle tohutult meeldib: olla lihtsalt kodus, mängida klaverit, jalutada, lugeda, siis jälle mängida. Muusikuks olemine on eluviis. Võibolla siit leiab ka vastuse küsimusele, miks ma ei tahtnud olla klassikaline kontsertpianist. Okei, sa võid interpreteerida üht ja sama teost erinevalt nagu näiteks Richter, kelle iga uus esitus erines eelmisest. Aga mina oleksin astunud veel sammu edasi ja tahtnud hakata ka helilooja kirjutatud noote vahetama. Sellepärast mulle sobib džäss, sest selles ei ole midagi kivisse raiutud.

Aga see on ju ka põhjus, miks osa inimesi džässmuusikat paaniliselt kardab, sest neile tundub, et iga muusik teeb laval, mis aga pähe tuleb. Kui vabad te improviseerides olete?

Jah, arvatakse, et me tegutseme raamideta, et improviseerimine on lihtsalt häälte tegemine. Aga õige, professionaalne džässmuusik mängib oma kaks minutit soolot maha nii, nagu helilooja oleks talle kõik noodid ette kirjutanud. See peab olema nii valmis, nii küps esitus.

Samamoodi oskasid heliloojad Bachist kuni Rahmaninovini kõik ka väga hästi improviseerida, aga nad tegid seda reeglite järgi. Minu kõige peamisem eesmärk on tuua maailma juurde ilusaid meloodiaid ja võibolla just selle­pärast on Rahmaninovi muusika mind läbi elu väga kõnetanud. Ta võttis ikka klaverist välja kõik, mis sealt võtta andis.

Nüüd sa lähed libedale teele, sest vene muusika esitamisse ei suhtuta praegu igal pool hästi.

Mõistan, aga rääkides Rahmaninovist või Šostakovitšist tuleb silmas pidada seda, mida nemad omal ajal läbi elasid. Rahmaninov põgenes Ameerikasse ega pöördunud enam kunagi Venemaale tagasi. Šostakovitš elas kohutava surve all ja nende mõlema muusika jutustab sellest üsna täpselt.

Venemaal omad hädad, Ameerikas omad. Kas sa tunned end New Yorgis nüüd nagu kodus?

Ausalt öeldes olen ma viimasel ajal olnud hoopis rohkem Eestis. Õhkkond USAs on ärev ja ma tunnen end Eestis praegu väga hästi. Saan olla koos lähedastega, kirjutada muusikat. Ma võin ju lennata Eestist, kuhu vaja. Kas Tallinnast New Yorki või Seattle’ist New Yorki, mis seal vahet. Jaanuari lõpus lähen Aasiasse, mängin Hiinas ja Tais. See New Yorgis veedetud aeg oligi vajalik selleks, et saada jalg ukse vahele. Siis tekivad juba oma seosed ja suhted, ringkonnad ja inimesed, kellega maailma vallutada. Mõni nimetaks seda karjääriks, aga mina jõuan otsaga ikka oma teekonna-jutu juurde tagasi.

Küllap ma lähen mõne aja pärast jälle New Yorki ja elan vahepeal mõnda aega seal. Aga Ameerikas on väga raske leida siiraid inimesi, võltsi leidub ikka väga palju ja see väsitab mind. Praegu mulle sobib paremini see lahendus, et minu kodu on siin ja ma liigun vastavalt vajadusele maailmas ringi. Nii on minu sees rohkem rahu ja ma olen õnnelikum.

Sinu kodulehekülg teatab, et sa oled Yamaha Piano Artist. Ametlikult peaksid mängima siis ainult “Yamaha” ­pillidel?

Suures plaanis küll, aga seal töötavad nii kenad inimesed, et mul pole olnud kunagi probleemi, kui pean “Yamahale” n-ö truudust murdma. New Yorgis olles käin alati nende kontorist läbi ja lindistan seal üht-teist. Ja kui novembris täitus kümme aastat tuliuue “Steinway” klaveri jõudmisest Tallinnasse Mustpeade majja, siis sel puhul tegin samuti erandi: esinesin koos oma trio ja suurepärase lauljatari Alicia Olatujaga ja loomulikult mängisin “Steinway’l”. “Yamaha” inimesed andsid kõhklemata nõusoleku ja seda ma oskan hinnata.

See kontsert oli pühendatud Eri Klasile.

Jah, tema koos Ivari Ilja ja Kalle Randaluga selle kontsertklaveri välja valis. Aga ta ise oli imeline inimene, suur isiksus ja kuulus dirigent, kes samas armastas südamest džässi. Duke Elling­toni, Louis Armstrongi … Eri oli dirigent, kes svingis. Ja mul on nii kahju, et teda pole enam meie keskel, sest ta oli inimene, kes väga uskus minusse ja minu muusika läks talle kõvasti korda. Kui ma andsin toetajatele kontserdi enne Ameerikasse minekut – see võis olla 2014–2015 –, siis Eri viibis ka seal ja ütles minu kohta selliseid sõnu, mis läksid mulle väga hinge.

Kas sa mäletad, mis ta täpsemalt ütles?

Mäletan, aga mul endal on imelik tema sõnu korrata. Jah, väga lahe oleks temaga vinüüli kuulata, võibolla võtta väike ameerika bourbon jääga ja rääkida elust, muusikast, kunstist, filosoofiast. Tahaks lihtsalt olla sellise suurkuju läheduses … in the presence of the giant.

Kuidas su kontserdi- ja salvestus­graafik üldse kujuneb? On sul oma mänedžer?

Nii ja naa. Kui on tuurid, siis muidugi peab mänedžer asju ajama, lennupileteid võtma ja hotelle broneerima. Aga palju teen ma ikka ise ka. Muusikabisnis on paarikümne aastaga nii tohutult muutunud. Plaatide müüki ju enam ei eksisteeri. Plaadi tegemisele maksad peale ja siis annad tasuta ära. See on väga karm. Ja kui palju peab artist tegelema enda nähtavaks muutmisega sotsiaalmeedias – pöörane! TikTokki mul ei ole, ütlen kohe ära – seda ma ei suuda! Instagram on põhiline, kus ma tegutsen, ja siis veidi toimetan Facebookis. Artist ei saa enam olla ainult “koopas” ja tegelda loominguga, nii ei jõua kuhugi. Aga mina üritan leida kuldset keskteed: vahepeal postitan midagi, siis tekib jälle paus.

Mis selle TikTokiga siis on, et sa sellesse nii dramaatiliselt suhtud?

Vaata, minu jaoks jääb lõpuni arusaamatuks see, kuidas tänapäeval kuulatakse muusikat silmadega. Vaadatakse, mitte ei kuulata. Helisüsteem on telefonis, aga see on ju jabur! Seitsme-kaheksa­sekundilisi juppe tuleb postitada, mis on … mis pole mitte midagi. Aga ka mina peaksin seda tegema. Sest kui ma laen Instagrammi seitsme-kaheksaminutilised lood, siis ta küsib mu käest, kas ma ikka tõesti tahan seda teha. Et see pole liiga hea mõte. Ja ega need viraalseks ei lähe ka. Liiga pikad. Noored ei jaksa enam kuulata. Ma ei tea, kui palju on varsti üldse neid inimesi, kes suudavad ära kannatada neljakümneminutilise klaverikontserdi? YouTube’i short’s töötab selle vastu. Ja kui ma analüüsin oma jälgijaid, siis kaheksaminutilise pala kohta on keskmine kuulamise aeg kaheksateist sekundit. Vahel ainult seitse-kaheksa sekundit. See on see, kuhu me oleme jõudnud.

Samas on sotsiaalmeedias ka palju head: õiged inimesed leiavad üksteist üles. Need inimesed, kelle muusikat sa oled alati armastanud või need, kes on sinu muusikat armastanud, on järsku palju lähemal. Aga filosoofiliselt lähenedes on sotsiaalmeedia muusikale ikka palju kurja teinud. Kasvõi see, et kogu aeg pead uusi videosid tegema ja aina uusi-uusi asju maailmale pakkuma. Ma ise mõtlen sedapidi, et ma parem teen ja loon vähem, aga tean iga nooti mängides või kirjutades, et selles on tükk minust endast.

Me oleme rääkinud sõpradest, lähedastest. Aga kes õpetajatest sinu arengul praegu veel silma peal hoiab ja sind aitab, kui vaja?

Jukkis Uotila, imeline trummar ja õpetaja, tänu kellele on Sibeliuse akadeemia džässiõpetuse tase üks maailma parimaid. Kui ma pärast muusikakeskkooli sinna õppima läksin, siis just Jukkis oli see, kes andis mulle uskumatult palju tuge. Ja nii on see siiamaani. Isegi siis, kui ma juba Chrisiga tuuritasin ja tekkis mingeid raskeid olukordi, ma kohe kirjutasin Jukkisele. Ja ta alati võttis aja, süvenes mu probleemi ja oli olemas. Kui selline master usub sinusse, siis tema toetus hoiab veepeal. Jukkis on alati rõhutanud, et sa pead olema enda vastu jäägitult aus. Võtma ennast peegli ees piltlikult öeldes alasti ja tunnistama, et need on minu tugevused, aga need jällegi nõrkused. See on viis, kuidas mina oma elu vaatan ja analüüsida püüan.

Aga mentorid väljaspool muusika­maailma?

Mees, keda ma väga palju kuulan, on inglise filosoof Alan Watts. Panen klapid pähe ja tema loengud rahustavad mind. Natuke teistsugust maailmavaadet. Tema abiga ma suumin ennast korraks välja ja vaatan seda maamuna eemalt. Watts aitab mul asju õigesse perspektiivi asetada. Samamoodi Carl Jung. Ja Columbia ülikooli füüsikaprofessor Brian Greene. Imeliselt räägib sellest, kust me tuleme, mismoodi on maailm tekkinud. Minu meelest on kõige ilusam kunstiteos tähistaevas. Ja me kõik oleme ühesugused inimesed selle taeva all, oma erinevustega, aga samas nii sarnased. Kui selliste teemadega tegelda ja kuulata tarku inimesi, siis see rikastab ja on andnud mulle tohutult vaimutoitu. Eriti, kui mõelda tagasi ajale, mil ma pidin koolis füüsikat õppima ja oi-kui-halb ma siis selles olin! Veetsin oma aega muusikakeskkooli B-majas klaverit harjutades ja andsin kontserte ega jaganud füüsikast tõesti mitte mõhkugi. Aga näed, nüüd kuulan füüsikute podcast’e.

Holger, me oleme nüüd paar tundi jutustanud ja paranda mind, kui ma eksin, aga mulle näib, et sinu päritolu, pere ja kodumaa on kogu päris pika Ameerika-episoodi taustal hakanud aina olulisemaks muutuma?

Jah, ma nii sageli mõtlen sellele tänu­tundes, et millisel maal ja millisesse perre ma olen sündinud. Kõik need võtme­inimesed mu elus. Kasvõi vanatädi, kes hoolitses selle eest, et ema saaks koolid lõpetatud ja kes hoidis ja haris meid vennaga igal sammul. Eeva-Liigia Petrov oli tema nimi – imeline arhitekt. Kui oluliseks ta pidas kontsertidel ja muuseumides käimist, vana­linnas jalutamist. Just tema oli see, kes tegi mulle selgeks, et džäss võib olla, aga heal muusikul peab klassikaline põhi all olema. Me peame teadma, kust me tuleme, siis saame ennast alles oleviku mänguväljal vabalt tunda. Kui vundament on tugev, siis võib hakata sellele ehitama oma asju.

Ja lõpetuseks minu lemmik-küsimus pianistile. Kas klaver on mees- või naissoost?

Oi, minu jaoks on ta kindlasti she. Minu kallike. Kuigi kas tänapäeval üldse tohib enam niimoodi öelda? (Naerab.) Ja ta on kindlasti elus, sest mul on nende mustade ja valgete klahvidega ikka eriline südameside. Pianistidest on lahe koomiks, muide, ka joonistatud, kus nad seisavad mingil peol nurgas, natuke nagu nohikud ja siis nende kõrval on klaver, kelle poole nad viskavad pilku ja hüüavad: “Hello, beautiful!”