Iga aasta juulikuu lõpul kirgastub Eesti varajase muusika väli oma seniidis Haapsalu vanamuusikafestivalil. Tänavu läbis festival 33. aastaringi kunstilise juhi Saale Fischeri käe all. Kavas prevaleerisid seekord tugevalt Põhjamaad, tuues teiste kõrval siia esinejad Norrast, Taanist ja Soomest; lisaks on põneva arenguna plaanitud järgmisel aastal sündmus koostöös Soome “Sastamala Gregoriana” festivaliga. See annab alust näha Haapsalu vanamuusikafestivali üha selgemalt põhjamaise varajase muusika maastiku arvestatava osana.
Traditsiooniliselt on avakontserdiks Händeli oratoorium, mida juhatab festivali asutaja ja aujuht Toomas Siitan. Tänavuse valiku, Händeli “Joosua” ettekanne oli rahvusvahelise tasemega, ületades tugevalt Eesti publiku mõistlikke ootusi. Solistid olid hästi valitud, lauljad kehastasid ettekantavat elutruu veenvusega. Eriti tõusis esile briti tenor Guy Cutting, kelle hääle lai kõlavärvipalett andis Joosua osale erilise emotsionaalse sügavuse ja kelle virtuoossemad aariad kõlasid tehnilise üleolekuga, kergelt ja paindlikult. Alvar Tiisler Kaalebina mõjus oma kaalukusega, veenva lavalise kohaloluga. Tuuri Dede Otnieli travesti-rollis ühines tugev chiaroscuro-kvaliteet (chiaroscuro – laulustiil, mis toob eriti intensiivselt kontrastsena esile heleda ja tumeda tooni. Toim.) väljapeetud dramatismiga. Maria Valdmaa tämber Kaalebi tütre Aksa osas oli põhjamaiselt karge ja kirgas, Ryan Adamsi hääl Ingli rollis aga omapärase ebamaise kõlaga. Instrumentalistidest oli Saale Fischeri klavessiini-continuo eredalt kujundatud ja reljeefselt kohal. Haapsalu festivali barokkorkester oli läbivalt virge ja paindlik, kogu õhtu vältel saavutatud dünaamilised kontrastid olid maitsekad ja kohaselt dramaatilised.
“Joosua” valik ürituse programmi oli kahtlemata julge otsus. Festivali saatetekstid viitavad selgelt, et see oli mõeldud peeglina nüüdisaegsetele geopoliitilistele sündmustele. Saale Fischer nimetab festivalikava eessõnas valiku ajendina Vene-Ukraina sõda. Toomas Siitan ütleb kavateksti lõpulõigus, et ehkki kaudselt, lähtub teose tähenduslikkus praegusest sõjaolukorrast, “… kus on kaalul rahvaste suveräänsuse põhialused, ajalooline õigus ja Euroopa poliitiline kord”. Ometi jääb nimetamata “Joosua” kõige otsesem paralleel praeguste Lähis-Ida konfliktidega. See ahendab võrdlusvälja viisil, mida libreto üheselt mõistetavana ei toeta. Saatesõnade diplomaatiline vaoshoitus ei ole proportsionaalne teose poliitilise laetusega.
Vastandudes avakontserdi mastaabile, oli järgnev kontsert intiimset laadi. Miljöö Haapsalu barokses Jaani kirikus oli soe, sisekaemuslik, meditatiivne, Eesti päritolu Inglismaal elava Kristiina Watti esinemine sobis väikese kiriku akustikasse valatult. Muusik laulis ja saatis end lautol, tunnustust vääris saate polüfoonilisus. Kavas oli stiilne ja loogiline bukett lugusid, mis järgisid John Dowlandi teekonda tema reisil Itaaliasse. Paraku jättis Watti vokaaltehnika soovida, samuti ei tulnud vajalikul määral välja tekstide afektiivne sisu. Nauditavamad olid tema esituses lautofantaasiad, milles oli vähem pingestatust ning enam lavalist kohalolu.
Samal õhtul tõi Cappella Pratensis Haapsalu toomkirikus ettekandele Jacob Obrechti “Missa Maria zart’i”. See oli erakordselt sisukas ja mõjuv esitus, mis avas veenvalt teose stilistilise ja strukturaalse rikkuse. Hollandi ansambel Cappella Pratensis kuulub varajase muusika vallas autoriteetsemate kilda: selle liikmed on samavõrd ajalooliselt informeeritud esituspraktika (HIP) uurijad kui selle praktiseerijad. Kontserdi tegi eriti huvitavaks ajaloolisest notatsioonist lähtuv laulmine ning mitme HIP-kontsepti süsteemne rakendamine, nagu läbiv taktus’e löömine, käe asetamine teise laulja õlale, nagu seda on kujutatud ikonograafias, ning ajalooliste improvisatsioonimeetodite kasutamine. Ettekandes avaldus teos tajutavalt ruumilisena: eri hääled suhestusid omavahel, luues justkui läbipaistva helilise ruumi. Oli eriline kogeda, et nende lauldud suured tertsid olid oluliselt kitsamad, kui tänapäevases kontserdikultuuris tavaliselt kuuleb; see andis kõlale spetsiifilise soojuse ja kirkuse ning peegeldas ansambli pikaajalist tööd ajaloolistest temperatsioonidest ümbritsetuna.
Järgnenud kammerlikumal kontserdil Jaani kirikus kandis duo André Lislevand (viola da gamba) ja Jadran Duncumb (teorb) ette kava “Katsetuste labürint – teekond läbi afektide”. Viola da gamba ja teorbi duo tugevaim külg väljendus meisterlikus aja, pinge ja tähelepanu valdamises ning oma instrumendi piire kompavate mänguvõtete sagedases ja enesekindlas kasutuses. Lislevandi impulsiivsem, riskialtim maneer põimus Duncumbi stabiilsuse ja virge paindlikkusega, mis lõi alalise ettearvamatuse pinevuse. Seda pinget toetas ka kava, mis oli pealkirjale vastavalt eklektiline: leidus nii klassikalisemat, Marin Marais’d ja C. F. Abelit, mida raamisid Monteverdi lavamuusika seaded, osa Telemanni plokkflöödisonaadist ning rockkitarristi Nuno Bettencourti “Midnight Express”. Kontsert oli ilmselt mõeldud mõnevõrra provokatiivsena.
Ansambel Floridante tähistas oma kontserdiga plaadi “Love Sounds th’Alarm” värsket ilmumist. Plaat koosneb Händeli, Bachi ja Purcelli hittaariatest meeshäälele. Mõlemad lauljad, Guy Cutting ja Alvar Tiisler, paistavad silma nii virtuoossuse kui nüansirikka emotsionaalse tõlgenduse poolest, mis Tiisleri puhul väljendub eriti ilmekalt Bachi passioonide aariates. Otsus lisada continuo-gruppi barokk-kitarr andis kooslusele värske, õhulise, kuid ergutavalt rütmilise kõlalise tekstuuri. Mõnevõrra häiris, et plaadiesitluskontserdi kava lähtus liiga otseselt albumiloogikast: CD-l toimiv tihe hittide järgnevus kõlas elavas esituses hakitult ja pisut ebaloomulikult. Samas andis just see tihedus võimaluse jälgida Guy Cuttingu muljetavaldavat võimet rollides kiirelt ümber kehastuda. On kohane, et Händeli ooperi järgi nimetatud ansambli plaat keskendub suures osas nimetatud autorile, ent jääb arusaamatuks, miks kavas ei leidunud ühtegi aariat ooperist “Floridante”.
Festivali viimasel pärastlõunal toimus Haapsalu varajase muusika noortelaagri lõppkontsert. Linnas juba neli aastat tegutsev laager on kasvanud välja varasematest ajaloolise klahvpilli- ja orkestrimuusika laagritest Tohisool, Juurus ja Kosel ning kujunenud nüüdseks oluliseks osaks laiemast Haapsalu festivalist. Kava oli mahukas, sisaldades sooloklavessiini- ja orelimuusikat ning rohkelt ansambli- ja orkestripalu. Selline süsteemne töö noortega kujundab juba varases eas muusikute suhet vanamuusikaga ning on selle jätkusuutlikkuse jaoks oluline. Laagrit veavad eeskätt Ene Nael ja Piibe Maria Talen.
Pirkanmaa Baroque koosseisus Aira Maria Lehtipuu (viiul), Marianna Henriksson (klavessiin, orel), Louna Hosia (tšello) ja Eero Palviainen (arhilauto) esitasid kava “Stradella! Sinfonia’d sooloviiulile”, mis kujutas endast selle itaalia seiklejast barokkhelilooja portreed. Kontserdil luges Eesti Rahvusmeeskoori laulja Taavi Kendra Stradella kirju, mis maalis mehest pildi kui võlgadesse ja intriigidesse mässitud persoonist. Meeleolus domineeris läbivalt hea huumor, mis väljendus eelkõige tekstides, kuid mida hoidsid sidusalt pinnal ka vaimukad efektid continuo-mängus. Eriti paistis silma Marianna Henrikssoni aktiivne ning hoolitsetud continuo klavessiinil ja orelil. Kava tugevaimaks hetkeks jäi viimane sinfonia a-moll 24 variatsiooniga, kus continuo-mängijate fantaasia korralikult proovile pandi, ning tõepoolest tuleb kiita nende realisatsioonide eriilmelisust. Viiulisolist Aira Maria Lehtipuu, kes oli eelmistel õhtutel ka festivaliorkestri ja Floridante kontsertmeister, mängis nõtke osavuse ja viimistletusega, kinnitades taas oma alati vankumatult kõrget taset.
Festivali lõpetas Concerto Copenhageni kava “Eine kleine Festmusik”, stiilne ja muusikaliselt mõnusalt kerge programm, mille keskmes oli Mozarti “Eine kleine Nachtmusik” Lars Ulrik Mortenseni seades lisatud puhkpillidega. Kava kõige huvitavam joon oli “Eine kleine Nachtmusik’i” osade eraldamine ja nende põimimine Mozarti kaasaegsete vähem tuntud heliloojate Druschetzky ja Myslivečeki lugudega, aga ka Haydni teostega, mis mõtestas tuttava teose ümber: see ei mõjunud enam autonoomsena, vaid ühe osana laiemas XVIII sajandi teise poole muusikalises kontekstis. Nii asetati Mozart oma aja seltskondliku ja funktsionaalse kuulamiskultuuri raamistikku, eemal hilisemast kanoonilisest käsitlusest. Põnev oli ka kuulda Mozartit mängituna ajastupäraste pillide koopiatel, mis on Eestis paraku harv võimalus. Hoolimata kontserdi kergemast toonist oli CoCo esitus viimistletud ja virtuoosne ning orkestri mängutase erakordselt kõrge. Eriti sümpaatne oli orkestrantide omavaheline tugev kontakt ja väsimatu energia kogu etteaste vältel.
Nõnda lõppes tänavune Haapsalu vanamuusikafestival, mis on järjepidevalt täitnud Eesti varajase muusika rahvusvahelise sõlmpunkti rolli, tuues siia eriilmelisi tipptasemel ansambleid ja soliste, kelle esinemised seovad kohaliku publiku laiemate Euroopa ja Põhjamaade varajase muusika võrgustikega.
