Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia heliplaadi “Heino Elleri sümfoonilised poeemid” eest.
Kas Heino Elleri orkestrilooming on piisavalt tuntud ja hinnatud?
Olari Elts: Kuigi Heino Elleri “Kodumaine viis” on eestlastele nii tuttav, et mõjub sageli millegi ehedalt ja igiomaselt eestilikuna, mille kaudu end identifitseerida, siis suurt osa tema loomingust paraku ei tunta. Ometi pani just Eller maha need märgid, milline eestilik orkestrimuusika võiks olla. Elleri orkestrimuusikas on alati kõrvuti esindatud nii rahvuslikkus kui ka laiemalt Zeitgeist. Eriti hästi haakub ta Euroopa muusikaliste moevooludega oma 1930-ndate aastate orkestriteostes. Ellerlikkuse annab ka asukoht Skrjabini ja Lääne-Euroopa XX sajandi esimeste kümnendite erinevate “ismide” vahel ning soov seda kõike oma orkestriloomingus eestiliku ja põhjamaisena vormistada.
Elleri teoseid kuuleb kontserdisaalides kahjuks harva ning sellel on palju põhjusi. Üks on see, et meil puudub Elleri sümfoonilise muusika esitamise traditsioon, paljud tema teosed ootavad alles käsikirjadena avastamist ja avaldamist. Kes veel, kui mitte ERSO saaks ja peaks selle traditsiooni algatama. Aga muidugi ei saa salata, et need teosed on sageli ka väga rasked.
Praeguseks on ilmunud kaks albumit ja tegeleme kolmandaga. Väärtust lisab neile kindlasti see, et plaadistamisel osalevad suurepärased rahvusvahelise mainega solistid: viiulikontserdis soleeris Baiba Skride, kevadel hakkame salvestama soolotšelloga teoseid, mida tuleb esitama Alban Gerhardt. Kui Elleri muusika jõuab selliste maailmanimega interpreetide repertuaari, jõuab ta loodetavasti peagi ka kontserdilavadele väljaspool Eestit!
