Eluring. Janek Murd / Eesti Pops

Janek Murd tuli muusikasse 1990. aastate yhe parima Eesti indie-bändi, Leslie Laasneri hallatud Boraxi kitarristina. Hiljem kaldus ta elektroonikasse. Ta on teinud sidusat ja diskreetset koostööd Erkki Teroga (Rubik 3001, Eesti Pops, 3Pead). Ja alles viimastel aastatel on filmimuusikas (“Nullpunkt”, “Kuidas ehitada kosmoselaeva” jt) ja remiksides hakanud välja ilmuma ta oma heliilm. Selle yks dominant tundub olevat klassikalise ambient’i põhjaga idyll, mida kuuleme plaadil “Triiviv” (2014). Kyllap põhjustab neid efemeerseid kvaliteete ka filmidele spetsiifiline heli ja pildi sulandumine. Võib öelda, et meie muusikapildis on see algselt Sven Grünbergi tallatud rada, kuid siin saab rääkida vaid pisikestest siiretest, mida aimub “Eluringi” avapalas. Muidu ehk pisut uitava helikanga yheks koondajaks on tekst. Kui eelmisel albumil sai Mikk Mikiveri loetud Tuglase “Merest” patriootliku hõnguga kuuldemäng, siis “Eluringis” tekib Jaan Kaplinski, Milvi Sepingu, Ellen Niidu ja Murdi enda tekstidest juba tyyne ja maalähedane tervik, kus “loodu sees on liitlane”. Filmi “Emajõe veemaailm” (2015, rež. Raul Meel) heliriba arenes ja sai omaette teoseks. Muusiku veidi ärkamisaegse varjundiga laulusõnad hoiavad kenasti suunda. Sosistatud vokaalid lisavad lapselikku uudishimu ja salapära, mida toetavad Marten Männiste pisut sigurrósiliku intonatsiooniga vokaliisid ja Annie Risti hääle õrn kõla. Siin plaadil on ka varasemast rohkem konkreetseid meloodiaid. “Eluring” ilmus varasuvel ja mõjus mõnusa puhkusena popmuusika kyynilisusest ja urbanismist. Või pööningult leitud vana lasteraamatuna, mille pisut tuhmunud värvid siira pilgu all elustuvad. Mulle tundub, et Janek Murd on tabanud eestilise muusika soont ning ta ees on lahti selle heliloome väli, mida kutsutakse kaasaegseks klassikaks – ja seda mitte EMTA magistrantide väärika reaga yhte sammu astudes, vaid väljastpoolt ja seda värskemalt tulles…