Torupill on eesti rahvapillidest vast kõige vastuolulisem: kunagi tantsu- ja tähtsate rituaalide valjuhäälne muusikariist, mis on olnud rahva poolt armastatud, samas mõnegi usumehe suus hukka mõistetud, isegi hävitamisele saadetud, ent meie ülemöödunud sajandi mütoloogiasepitsejate lugudes lausa jumaliku jõuga instrument, millega sai jumalus isegi vanapaganat peletada.
Meie suhteliselt noores torupillihariduses on tänini palju avastamata pillimängijaid ja mänguvariante. Minu meelest ei ole ka kõnealused helikandjad mitte tantsuks, vaatamata tantsulugudele, vaid õpikuks, kõige paremas tähenduses – Cätlin Mägi ja EstPipes esitlevad kuulajatele ja tulevastele torupillimängijatele üht uhket rida võimalusi, mida kõike saab toru- ja parmupillist välja võluda (viimasega, tundus allakirjutanule, on saadud lõbutseda enam). Võluvalt pretensioonikas on viimane lugu plaadil “Torupilli kuninganna kroonimine” – ilmselt on autor või pill, või mõlemad, oma püüdlustega kiigeplatsilt õukonda pürgida. Tõepoolest, kui ükspäinis torupill, ilma teiste pillide või arvuti abita, tantsupillina vast enam laia kasutust ja populaarsust ei leia, on torupillikuninganna ja ta saatjaskonna poolt üllas ja hõrk lasta sel pillil albumil kõlada ansamblis omasugustega.
