Mul on üks unistus: Olari Eltsist võiks saada ERSO uus peadirigent. Vahetult enne vabariigi aastapäeva toimunud ERSO kontsert alapealkirjaga “Elts ja Brahms” pakkus kuulajatele maailmataset ning seda kodusaalist lahkumata. Nii kõrget kvaliteeti ja elamuslikku kontserti ei kuule ka metropolides liiga tihti.
FOTO ERSO
Maailmas on päris palju nn isemängivaid orkestreid, kelle puhul kontserti juhatav dirigent lõpptulemust väga palju ei mõjuta. Vähemalt tehnilist kvaliteeti mitte, see jääb alati kõrgeks. Ning siis on orkestrid, mis on üsna sõltuvad dirigendist ja ettevalmistusperioodil toimuvast – kui palju on proove, kui tulemusrikkad need on, kui hea kontakt tekib orkestri ja dirigendi vahel. ERSO kuulub kindlasti viimaste hulka ning seetõttu võib kontsertide kvaliteet ja elamuslikkus suuresti varieeruda. Mulle väga meeldib meie esindusorkester, kuid suurem stabiilsus ei teeks kahtlemata halba.
Olari Elts on teinud säravat rahvusvahelist karjääri, ta on dirigeerinud selliseid maailma tipporkestreid nagu Leipzigi Gewandhaus-orkester, Budapesti festivaliorkester, Londoni BBC sümfooniaorkester, Prantsuse Raadio orkester jne. Ning ehkki ta on juba pikka aega juhatanud maailma muusikaliteratuuri kullafondi kuuluvaid teoseid ning katsunud korduvalt jõudu Mahleri (selle dirigentide hirmu ja armu, lakmuspaberi ja mõõdupuu) teostega, seostatakse teda Eestis, kas siis kahjuks või õnneks, ilmselt ikka veel põhiliselt nüüdismuusika säravate esitustega. Elts asutas 1993. aastal Eestis nii vajaliku ning arvukaid elamusi pakkunud NYYD Ensemble’i ning juba ainuüksi selle koosseisu pikaaegse juhi rolliga on ta ennast säravate tähtedega Eesti muusikalukku kirjutanud. Ka kõnealusel kontserdil dirigeeris ta nüüdismuusikat, tuues esmaettekandele Tõnu Kõrvitsa teose “Hüljatud tuletornide ajalugu”, mille ängistav meeleolu ja kriipivad kõlad veel kauaks kummitama jäid. Kuid kontserdi kõrgpunkt polnud seal.
Kontserdi solisti, viiuldaja Antje Weithaasi nimi polnud mulle tuttav ja ometi mängis ta Brahmsi viiulikontserti nii kütkestavalt ja mõjuvalt, nagu ma kunagi seda teost veel kontserdisaalis kuulnud pole. Ääretult sisukas ja sisendusjõuline, kaunikõlaline ja virtuoosne, aega andev ja täitev oli see esitus, mis kulges Eltsi, Weithaasi ja ERSO imetlusväärses sünergias. Sai imetleda puhkpillide pehmeid ning üksteisesse sulanduvaid repliike, keelpillide täpsust ja selgust, kogu orkestrifaktuuri läbipaistvust ja tasakaalustatust. Harva olen kuulnud ERSO-lt nii head tehnilist taset ning seekord lisandus sellele veel hingeminev soojus, mis muusikutelt kuulajateni kandus. Kõik see ime jätkus veel ka kontserdi lõpuloos, intiimses ja kammerlikus, kontserdilavadel üsna harva kõlavas Brahmsi serenaadis nr 1 D-duur. Tõesti, Elts toob ERSO-s välja parima ning vägisi kipub mõte fantaasiaradadele, et mis võiks toimuda meie esindusorkestriga, kui selline muusik oleks ERSO peadirigent. Mul on tunne, et ees võiksid oodata vaimustavad ajad.
