Kammerkoori Kolm Lindu Brahmsi “Saksa reekviemi” esitus Iain Farringtoni seades koos instrumentaalkoosseisuga – Kristin Müürsepp (flööt), Leonardo Cubillo Carillo (oboe), Heimo Hodanjonok (klarnet), Marta Mutso (viiul), Kadri Rehema (vioola), Ekke Rainer Arndt (tšello), Hanna-Ingrid Tominga (kontrabass), Ebe Müntel (klaver) 13. juunil Tallinna Jaani kirikus. Solistid Pirjo Jonas ja Simo Breede. Dirigent Kärolin Tuisk.
14. juunil möödus 85 aastat esimesest massiküüditamisest Eestis. Kurva sündmuse eelõhtul oli põhjust seada sammud Tallinna Jaani kirikusse, kus kammerkoor Kolm Lindu kandis ette Brahmsi “Saksa reekviemi”, sedapuhku üsna erilisel moel. inglise pianist, organist ja helilooja Iain Farrington on võtnud aluseks suurteose segakoorile, solistidele ja kahele klaverile kirjutatud versiooni ning laiendanud selle kaheksale instrumendile, jättes vokaalpartiid muutmata.
“Saksa reekviemi” tekstiks valis Brahms lõigud Martin Lutheri tõlgitud saksakeelsest piiblist, loobudes ladinakeelse leinamissa tekstist. Kavalehelt sai lugeda: “Oma reekviemi valis Brahms hoolikalt kirjakohti nii vanast kui ka uuest testamendist, aga ka apokriivadest, mis aitasid heliloojal isiklikult mõista surma, leina, tröösti ja igavikulisuse tähendust ning olid talle sobiva muusikalise väljenduse tabamisel abiks.”
Teos haaras kuulajad esimestest taktidest alates oma lummusesse. Süveneva ekspressiivsusega laetud muusika kaikus kirikuvõlvide all sugestiivselt. Tähelepanu köitsid hästi valitud tempo ja dünaamiline tundlikkus. Dirigent Kärolin Tuisu žest oli koorijuhilik, aga hästi loetav ka instrumentalistidele.
Aeglase marsina kulgev sissejuhatus andis aimu eelseisvast suurest arendusest. Vokaalselt nõudlik ja strihhiliselt mitmekesine osa liikus tõusvas joones kulminatsioonideni. Pikk legato liin oli kenasti toetatud ja tempomuutused veenvad. Simo Breede esitas igavikuliste mõtetega täidetud soolopartii pühendunult ja tekstitundlikult. Igatsesin küll rohkem kuulda saatepartii toetust ja jõulisemaid värve. Kaheksa mängijat pakkusid pigem hõredamat kõla, kui võrrelda suure orkestri tämbririkkusega. Küllaltki liikuva tempoga IV osa reekviemi keskel on üks lühemaid. Kooril on homogeenne kõla, samas paitasid kõrva häälerühmade soolod. Soprani- ja bassirühma vokaalne suutlikkus oli nauditav. Tenorirühma sidusus partii esitamisel oli kiiduväärt, kasuks tuleks mõne särava tämbriga laulja lisandumine.
“Saksa reekviemi” V osas kõlas imeliselt Pirjo Jonase soolo. Ta on suurvormi esitamise kogemusega laulja, hea sisseelamisvõimega. Koor jälgis solisti taktitundlikult ega väljunud piano nüanssidest. Flöödi, klarneti, oboe diskreetne toetus soolole oli märkimisväärselt õhuline ja soe.
Suurvormi esitus eeldab pidevat kohalolekut, lõdvestusele kohta pole. Seetõttu tundus, et kriitiline nõrkushetk võib tulla viimaste osade eel. VI osa sisaldab mitmete erinevate tempodega arendatud numbrit Andante – Vivace – Allegro. Eelviimase osa alguses tuligi väsimus, mis küll kiirelt möödus, sest Brahms ei anna asu – tuline vivace baritoni repliigiga “Siis läheb täide sõna, mis on kirjutatud” ja järgnev koori fuuga. Keerukast partituurist tuli end läbi laulda-murda ja koor andis endast maksimumi, et jõuda väärikalt viimase osani.
“Saksa reekviemi” viimast numbrit iseloomustab pühalikkus ja suurejoonelisus. Koor laulis nõtkelt fraseerides ja aldi häälerühm sulandus ideaalselt ansamblisse. Hea teksti artikuleerimine oli boonus suurteose esitusele. Kui kontserdi lõpunumbri viimane heli kustus, valitses kirikus helguse, tundekülluse ja valgustatud äratundmisega täidetud vaikus.
Dirigent Kärolin Tuisu sõnul on kontsert kammerkoori Kolm Lindu esimene oma korraldatud ja esitatud suurvorm. Suurteos kõlas Tallinna Jaani kirikus veenvalt nii muusikalises kui ka vaimses mõõtmes. Kammerkoor Kolm Lindu koos solistide ja instrumentalistidega tõestas, et ka harrastuskollektiiv võib pühendumuse, sisemise küpsuse ja sihikindla tööga jõuda suurvormi veenva tõlgenduseni. Sellised ettevõtmised rikastavad eesti koorikultuuri ning väärivad kindlasti laiemat kõlapinda ja rohkem kohtumisi publikuga.
