Sümfoonia on pealetükkiv žanr. Ta nõuab tähelepanu, kujundab pealiini või keset, tõmbab raskusjõuga enda poole, võibolla isegi varjutab ülejäänut. Sümfoonia kannab endas ajalooliste tavade, allteksti ja tähendusigatsuse rasket koormat. Arvo Pärdi loomingut, või vähemalt selle keskset osa, on aga iseloomustatud kui muusikalist paastu või “vabatahtlikku loobumist”. Niisugune ennast tagaplaanile asetav vaimsus on sümfoonia žanri beethovenliku imposantsusega kui mitte just vastuolus, siis kindlasti teatavas “hõõrumises”. Seetõttu on sümfooniad Pärdi loomingus mõneti ebaharilikul kohal – need ei ole niivõrd tema muusika tuum, vaid pigem raam. Kolme esimest sümfooniat lahutab neljandast ligi neljakümne aasta pikkune ajalõhe.
Pärdi sümfooniatest on juba praegu mõned head salvestised, ehkki ei saa kaugeltki väita, et plaadiriiul on lookas. Pärdi varase orkestrimuusika paremik, sealhulgas 1. sümfoonia (“Polüfooniline”), ilmus LP-plaadina 1969. aastal, 1989. aastast pärineb kolme esimese sümfoonia CD Neeme Järvi juhatamisel (BIS), 4. sümfoonia on 2010. aastal plaadile mänginud Los Angelese filharmoonikud ja dirigent Esa-Pekka Salonen (ECM).
Nüüd on neli sümfooniat üheskoos, esitajaks NFM Wrocławi filharmoonikud ja dirigent Tõnu Kaljuste. Esimese kolme sümfoonia nurgeline löögijõud on selles esituses hästi esile toodud, 4. sümfoonia puhul väärib märkimist esmasalvestusega võrreldes veidi elavam tempovalik, mis lisab sellele muidu nii mõtlikule muusikale dünaamilisust. Tänu sellele mahuvad neli sümfooniat täpselt ühele CD-le (79 minutit). Dokumentatsioon on ECM-i väljaannetele omaselt korralik: bukletis on saksa ja inglise keeles seitsmeleheküljeline saatesõna Wolfgang Sandnerilt ning veidi pildimaterjali. Pärdi muusika parima eestkõneleja Tõnu Kaljuste värskelt mõjuva vaatenurga tõttu võib CD-d soovitada neilegi, kel Pärdi sümfooniad on varasemate väljaannetena juba plaadiriiulil olemas.
