Naljakas, aga paaril esimesel korral tundus mulle plaadi esimese loo hakatus justkui mingi sümfoonia algusena. Ootasin, et ridamisi lisanduksid muud instrumendid või pillirühmad. Need jäid siiski tulemata. Mulle meeldib selle plaadi kõla. Millegipärast mõjub see nostalgiahõnguline, justkui 1970. või isegi 1960. aastate lõpu poole tagasi vaatav kitarritinistamine hüpnotiseerivalt. Erki Pärnoja käekirja on albumil kõvasti tunda, ja koos sellega ka Ewerti ja “draakonite” sound’i. Miski selles muusikalises aluspõhjas teeb lugude helikeele väga filmipäraseks ja voolavaks, isegi unenäoliseks.
Anna Pärnoja tekstid on mu meelest natuke teise koega – pigem tunnete ja hingeseisundite momentvõtted, fragmentaarsed stoppkaadrid, mitte voolavad jutustused. Seepärast toimivad tekst ja muusika teineteisest veidi lahus. Õigemini viib muusika kulgevus tähelepanu sõnadelt eemale ja nii ei pane kuulates tähelegi, millest tegelikult lauldakse. See selgub alles plaadi bukletti uurides. Muide, laulu “Washington” pealkirja ei oskaks sõnade järgi küll ära arvata, tekst ja pealkiri on veel omakorda nihkes või mingi kodeeritud tähendusega, mis ei pruugi olla igale kuulajale teada.
Annat on huvitav kuulata. Ühel “Jazzkaare” kodukontserdil kogetu lõi temast salapärase, introvertse ja hapra mulje. Anna Kaneelina rollis ei domineeri haprus või introvertsus, pigem isepäisus ja ka eksootilisus. Anna häälekasutus meenutab nüüd kohati Kate Bushi ja seda heas mõttes – sarnasust ei ekspluateerita üle, ei püüta selle seljas liugu lasta. Albumit täitvate ingliskeelsete laulude hulgas (autoriteks Anna ja Erki Pärnoja) on üks väga omapärane pärl, Konstantin Tsõbulevski kirjutatud “Lilledes”, mis on eestikeelsest tekstist hoolimata plaadi kõige eksootilisem lugu. Anna laulab seda eksimatu stiilitundega, mis mulle väga imponeerib. Hakkasin sellele Eesti muusikast paralleele otsima ja jõudsin välja Sven Grünbergini, kes on sedasorti idamaiste viisikäändudega laulukunsti eeskujulikult rakendanud.
Kui mõelda Anna värske plaadi stilistilisele haardele, siis on see just vokaalselt üllatavalt lai ja pakub võimalusi avaneda mitmesse suunda. See annab põhjust oodata uusi sisukaid ja eriilmelisi üllitisi. Anna Kaneelina nimi on samuti põnev ja intrigeeriv valik, mis vihjaks justkui tugevale ja reeglina magusamate toitudega seostuvale (jällegi eksootilisele) maitseainele, aga ka traagilisele kangelannale Anna Kareninale. On see püüd traagikat mahendada või hoida magusvürtsikat mitte liiga läägeks minemast? Ehk mõlemat?
